Euroopa liidu liikmesriigid, sealhulgas Eesti, on seadnud 2050. aasta eesmärgiks liikuda süsinikuneutraalse tuleviku suunas. Kliimamuutuste leevendamiseks on Eesti tegemas märgilisi muudatusi energiamajanduses – näiteks oleme seadnud eesmärgiks alates 2030. aastast toota kogu riigis tarbitav elekter taastuvatest energiaallikatest. Selle eesmärgi täitmiseks peame võrku ühendama oluliselt rohkem uusi taastuvenergia tootmisseadmeid ning maismaatuulepargid on üks puhtamaid ja säästvamaid viise elektrienergia tootmiseks.
 

Uued tuulepargid aitavad vähendada meie sõltuvust fossiilkütustest – Eestis on põlevkivi osakaal elektritootmises endiselt suur ning meie traditsiooniliste elektrijaamade vanus on väga kõrge, millega paratamatult kaasnevad ulatuslikud keskkonnamõjud. Kohaliku taastuvenergeetika arendamine tagab stabiilsema ja ennustatavama elektrituru, tähendades väiksemaid hinnakõikumisi ja suuremat sõltumatust fossiilkütustel põhinevatest energiaallikatest.  

Energiajulgeolek ehk varustuskindlus tähendab, et meil on alati piisavalt elektrit ja energiat, et tagada igapäevaelu sujuvus ja majanduse toimimine. Lisaks elektri kättesaadavusele mängib olulist rolli ka elektri hind – kallis elekter ei ole turul konkurentsivõimeline. Maismaatuuleparkide toodetud elektri hind megavatt-tunni kohta on mitmekordselt odavam võrreldes näiteks põlevkivielektriga, aidates seeläbi hoida energia kättesaadavana ja taskukohasena.  

Energiajulgeoleku tagamiseks on oluline ka kodumaiste ressursside tark kasutamine – tuuleenergia on taastuv energiaallikas, tuul ei lõpe kunagi otsa ja tuuleenergia tootmine ei lakka kunagi. Kõikidele planeerimisjärgus olevatele tuuleparkidele nähakse tänapäeval ette ka salvestusseadmete lisamist, tagades meile pikaajalise ja stabiilse energiaallika, mida saame kasutada veel palju aastaid. Ehitades tuuleparke üle Eesti tagame, et toodang on sõltumata tuulesuunast kättesaadav igas Eesti otsas mõistliku hinnaga.  

Elektrihind kujuneb pakkumise ja nõudluse alusel. Kui turul on piisavalt tootmisvõimsusi ja konkurentsi, püsib elektri hind madalamal tasemel. Eestis on võetud eesmärgiks langetada elektrihind 2030. aastaks Euroopa Liidu keskmisest madalamaks. Selle saavutamiseks on vaja suurendada pakkumist, tuues turule uusi taastuvenergial põhinevaid tootmisvõimsusi. See on oluline ka globaalses kontekstis, kus jätkusuutlikult ja saastevabalt toodetud elekter muutub tarneahelates miinimumnõudeks. 

Arendajatena usume, et taastuvenergia projektidele riiklikke toetusi maksta ei ole vaja. Eesti geograafiline asukoht, riigi väiksus ja hajaasustus soosivad maismaatuuleparkide arendamist, võimaldades neid ellu viia ilma maksumaksja rahastuse abita. Kui energiaturg saab toimida vaba konkurentsi tingimustes ja ilma dotatsioonideta, viiakse ellu vaid kõige kvaliteetsemad ja jätkusuutlikumad arendusprojektid. See aitab alandada energia lõpphinda tarbijatele ning toetab konkurentsivõimelise elektrituru laienemist. 

Enne tuuleparkide arendamise algust on tehtud põhjalikud uuringud, et välja selgitada sobilikud alad, kus on aastaringselt piisavalt tuult. Eesti tuuleolud on küllaltki muutlikud ning see on peamiselt tingitud meie eriilmelisest maastikupildist – oma rolli mängivad pinnavormide erinevused, metsa- ja põllukooslused, veekogud jpm. Samas on sisemaal tuuleolud stabiilsemad kui Läänemere rannikualadel, mis muudab tootmise prognoositavamaks.

Avameretuuleparkide rajamine on on võrreldes maismaatuulega palju keerukam ja kallim ning meretuuleparkide rajamiseks pole tehtud piisavas mahus uuringuid ega langetatud vajalikke otsuseid, mis lubaksid kindlalt arvata, et neid on majanduslikult tasuv Eestisse rajada. Maismaatuuleparkide rajamine ning käitamine on kõige vähem eurosid kulutav elektritootmisviis ega vaja riigipoolset subsideerimist.

Maismaatuuleparke ühtlaselt üle Eesti erinevatesse paikadesse rajades on ühelt poolt tagatud olukord, kus sõltuvalt muutuvast tuulesuunast on rohkem tootmist kord ühes, kord teises otsas. Märksa olulisem on aga asjaolu, et need elektrijaamad on ühendatud elektrivõrku paljudes erinevates Eesti paikades, mis vähendab elektritootmise katkemise ohtu, olgu siis tormituulte või ettearvamatu idanaabri tegevuse tulemusel. 

Tuuleparkide mõju looduskeskkonnale on põhjalikult uuritud ning enne iga pargi rajamist viiakse läbi põhjalik keskkonnamõjude hindamine vastavalt seadusele (KMHKS). See protsess aitab analüüsida võimalikke mõjusid ja valida asukohti, kus looduskeskkonnale avalduv mõju on minimaalne.

Tuuleparkide rajamisel kehtivad ranged piirangud – näiteks ei tohi tuulikuid kavandada looduskaitsealadele ega kaitsealuste liikide pesitsuspaikade lähedusse. Lisaks prognoositakse võimalike keskkonnamõjude esinemise tõenäosust, et arendaja saaks rakendada tõhusaid leevendusmeetmeid. Samuti tõendavad välisriikide, sh põhjamaade, praktikad, et selline lähenemine aitab tagada keskkonnahoidlikuma planeerimise ning jätkusuutliku arendustegevuse.

Eestis on eriti tundlikud liigid suured ja vähese manööverdamisvõimega linnud, näiteks väikeluiged, kelle puhul on juhuslike vaatluste käigus täheldatud kokkupõrkeid kõrgepingeliinidega oluliste rändeteede läheduses. Planeerimisprotsessis kaardistatakse sellised riskid põhjalikult, tuues esile olulised pesitsus- ja rändepeatuskohad ning liikumisteed. Sageli tuvastatakse sellistes uuringutes piirkondlikku liigirohkust, mis aitab samal ajal paremini kaardistada Eesti elurikkust tervikuna.

Keskkonnaseire ei lõpe kunagi tuulepargi valmimisega. Järelseire raames jälgitakse tuulepargi läheduses toimuvat ka pärast selle käivitamist, et kaardistada tegelikud mõjud ja võrrelda neid esialgsete prognoosidega. Sageli selgub, et osa oodatud mõjusid ei realiseeru, mis annab väärtuslikku infot tulevaste projektide paremaks planeerimiseks ja võimalike negatiivsete mõjude ennetamiseks. Selline pidev jälgimine ja olukorra hindamine aitab tuuleparke rajada looduskeskkonda arvestades.

Kaasaegsed tuulikud on ehitatud väga aerodünaamiliseks ning tehnoloogilisi arenguid on tehtud just müra vähendamiseks. Müra tekib peamiselt rootorilabade liikumisest läbi õhu ja turbiinis olevatest mehhanismidest, kusjuures suurem osa sellest on aerodünaamiline müra, mida võib kirjeldada rütmilise sahisemisena. Müra hulk sõltub tuuliku mudelist, ja alati ei kehti seaduspära, et väiksemad tuulikud on vaiksemad.

Tuulikute tekitatav müra hakkab keskkonnas koheselt hajuma ning selle levik sõltub looduslikest mürabarjääridest, nagu maastiku kuju ja taimestik. Tuulekiiruse suurenemisel muutub ka ümbritsevas looduses tuulesahin valjemaks ning tuulikumüra pole enam eristatav.

Tuulepargist tulenev müra on üks olulisemaid mõjusid keskkonnale, sest pikaajaline kokkupuude kõrgema müratasemega võib hakata inimeste tervist mõjutama, näiteks suurendades stressi või unehäirete riski. Nii nagu teistele müraallikatele, rakendub ka  tuulikutest tingitud mürale seadusega sätestatud normtasemed ja hinnatakse täpsustavalt mõju ümberkaudsele asustusele. Tuulikute täpset paiknemist planeerides on vaja tagada vajalikud müra normtasemed. Arvutuslikke “mürakaarte” analüüsitakse väga põhjalikult, sest juhul, kui pargi käitamisel tuvastatakse järelseire jooksul lubatust suurem müratase, peab arendaja tuuliku seiskama.

Tänu tänapäevastele tehnoloogiatele ja rangetele normidele saab tuuleparkide müra viia miinimumini, et see ei ohustaks inimeste tervist ega elukvaliteeti.

Tuuleparkide mõju inimese tervisele on väga põhjalikult uuritud. Senised arvukad teadusuuringud ei ole leidnud seost terviseprobleemide ja tuulikute tekitatud müra (sealhulgas kuulmismüra, madalsageduslik müra või infraheli), varju virvenduse ega tuulegeneraatorite elektromagnetväljade (EMF) vahel.  

Tuulikutest tulenevad varjud, mis tekivad päikesekiirte blokeerimisel pöörlevate labade poolt, sõltuvad peamiselt ilmastikuoludest ja tuuliku kõrgusest ning võivad ulatuda kuni paari kilomeetri kaugusele. Meie laiuskraadil on varjud pikimad talvel, kui päikesepaistelist ilma on vähe. Suvel on jällegi olukord vastupidine, kuid päikese kõrguse tõttu ei ole varjud nii pikad.

Varjutamise puhul langevad liikuvad varjud maapinnale või hoonetele, põhjustades visuaalset häiringut, mida on oluline vähendada. Selleks koostatakse ekspertide poolt põhjalikud hinnangud ning vajadusel varustatakse tuulikud automaatsete väljalülitusseadmetega – kui süsteem tuvastab olukorra, kus võib tekkida liigne varjude vilkumine, peatatakse tuuliku töö.

Tänu põhjalikele keskkonnamõjude hindamistele ja kehtivatele normidele saab tuuleparkide võimalikud häiringud viia miinimumini, tagades tervist ja heaolu hoidva elukeskkonna.

Tuulikute tiivikud on valmistatud vastupidavatest komposiitmaterjalidest, mis on mõeldud taluma aastakümneid kestvaid karmis kliimas töötamise tingimusi. Tiiviku kulumine on minimaalne ning olemasolevad uuringud ei kinnita väiteid, et see põhjustaks märkimisväärset mikroplasti eraldumist keskkonda. Võrreldes näiteks autorehvidest, tekstiilist ja plastpakenditest keskkonda paiskuva mikroplasti kogusega on tuuleparkide tagajärjel tekkinud mikroplasti kogus mitmeid kordi väiksem.

Samuti rõhutavad eksperdid, et tuuleenergia tööstus on pidevas arengus ja otsib lahendusi, et muuta tiivikud veelgi jätkusuutlikumaks. Näiteks töötatakse välja täielikult taaskasutatavaid ja biolagunevaid tiivikuid, mis vähendavad veelgi nende keskkonnamõju.

Teistpidi – fossiilkütuste kasutamisega kaasnevad märkimisväärsed keskkonnakahjud, sealhulgas reostus, mis ületab kordades võimaliku mõju, mida tuulikud võiksid teoreetiliselt põhjustada. Tuuleenergia aitab leevendada globaalseid keskkonnaprobleeme, vähendades kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja sõltuvust saastavatest energiaallikatest.

Tuulepargid toovad piirkonda mitmeid eeliseid, mis mõjutavad positiivselt nii kohalikku omavalitsust kui ka kogukonda.

Tuuleparkidest saadavad keskkonnatasud ja tulud annavad omavalitsusele olulise iga-aastase lisaraha. Omavalitsus saab protsendi tuulepargi müügitulust, mis suunatakse valla ja kohalike elanike hüvanguks. Pool saadud summast jagatakse tuulikutest kuni kolme kilomeetri raadiuses elavate inimeste vahel, ülejäänud raha saab vald kasutada kogukonnale olulisteks projektideks ja tegevusteks, näiteks teede korrastamiseks, koolide ja lasteaedade toetamiseks või uute kogukonna teenuste loomiseks. Tasu lõplik suurus sõltub tuulepargi müügitulust, pakkudes piirkonnale pikaajalist ja stabiilset rahalist tuge.

Lisaks on tuulepargid olulised kohaliku majanduse arendamisel. Need loovad energiamahukatele ettevõtetele, näiteks puidu- ja metsatööstusele ning põllumajandusele, ligipääsu puhtale ja soodsale elektrienergiale. See aitab vähendada tootmiskulusid, toetab nende ettevõtete kasvu ja loob piirkonnas uusi töökohti. Tuulepargid võivad seeläbi parandada kogukonna elujärge, suurendades nii piirkonna atraktiivsust kui ka majanduslikku stabiilsust.

Tuulepargi rajamine võib esimestel aastatel mõnevõrra mõjutada kinnisvara väärtust, kuna uue arendusega kaasneb algne ebakindlus ja mured. Enamasti tõusevad kinnisvarahinnad aga tuulepargi valmimise järgselt vähemalt eelnevale tasemele tagasi, sest pargi tegelikud mõjud elukeskkonnale, nagu müra ja visuaalne häiring, on sageli väiksemad kui esialgu kardeti. Kui tuulepargi mõju muutub selgelt mõistetavaks, taastub kinnisvaraturu usaldus.

Inimestele, kelle elukoht asub tuulepargi läheduses, makstakse nn “tuulikutasu”, mis on mõeldud võimalike ebamugavuste kompenseerimiseks. See aitab sageli tõsta kinnisvara atraktiivsust ja väärtust. Lisaks toovad tuulepargid piirkonda majanduslikku kasu, näiteks parandades infrastruktuuri ja pakkudes täiendavat tulu omavalitsusele ning kohalikele elanikele.

Vindr järgib parimaid praktikaid ja Põhjamaade kogemust, et tuulepargid avaldaksid positiivset mõju nii kohalikele kogukondadele kui ka kinnisvarale. Hästi planeeritud tuulepargid, mis arvestavad kogukonna vajadusi ja keskkonnatingimusi, loovad pikaajalist kasu ning toetavad kinnisvaraväärtuste stabiilsust ja kasvu.

Tuulikute paiknemise kaugus elumajadest sõltub peamiselt piirkonnas kehtivast maakonna- ja üldplaneeringust. Detail- või eriplaneeringu elluviimiseks sobivate alade tuvastamise käigus hinnatakse arenduspiirkonda põhjalikumalt, et analüüsida võimalikke keskkonnamõjusid ning tagada, et tuulepargist tulenevad häirivad tegurid kohalikke inimesi ei segaks.

Eestis on enamikus koostamisel olevates planeeringutes ette nähtud minimaalne kaugus elumajadest 1000 meetrit. Sellel kaugusel on enamasti täidetud kõik kehtivad normid, sealhulgas müratasemed ja visuaalsed piirangud. Tihti võib elumaja ja tuuliku vaheline kaugus olla ka suurem, sõltuvalt planeeringualast ning kohaliku kogukonna ja omavalitsuse otsustest.

Jah, kohalikel elanikel on õigus ja võimalus osaleda aruteludes ja avaldada oma arvamust tuuleparkide rajamise kohta. Jagame igakülgselt infot ning vastame küsimustele, mis inimestel tekivad. Samuti oleme valmis kohtuma erinevate piirkondade elanikega ning kohaliku omavalitsuse juhtidega. Ametlikku tagasisidet projektile on võimalik anda keskkonnamõjude hindamise käigus, mille käigus toimuvad avalikud arutelud.

Meie eesmärk on töötada koos kogukondadega, et leida lahendused, mis sobivad kõigile osapooltele.

Planeeringuprotsessi juhib kohalik omavalitsus, tagades kaasava ja läbipaistva protsessi. Elanikel on võimalus esitada küsimusi ja jagada oma seisukohti nii omavalitsuse kui ka arendajaga, et nende arvamused oleksid otsuste tegemisel arvesse võetud. 

Meie tuuleparkidega seonduv info on leitav meie kodulehel: www.vindr.ee/tuulepargid 

Samuti on palju väärtuslikku infot erinevate valdade kodulehtedel – kui Sinu koduvallas on mõni planeering algatatud, peab see olema valla kodulehelt ka kenasti leitav. Küsimuste korral võib alati võtta ühendust meie meeskonnaga.

Tuulepargi planeerimisprotsess on põhjalik ja ajamahukas, võttes aega mõned aastad, sõltuvalt projekti suurusest ja keerukusest. Planeerimisprotsessi kestust mõjutavad kohalikus omavalitsuses kehtivad nõuded, keskkonnamõjude hindamisele kuluv aeg ning võimalikud viivitused menetlusprotsessi käigus. Näiteks on omavalitsusi, kus on üldplaneeringuga määratud taastuvenergia tootmiseks mõeldud alad – see lihtsustab protsessi, sest osa vajalikest uuringutest on juba tehtud. 

Pärast planeeringu kinnitamist algab tuulepargi ehitus, mis kestab tavaliselt paar aastat. Selle aja jooksul rajatakse vajalik taristu, sealhulgas teed ja kommunikatsioonid, et võimaldada tuulikute püstitamist ja nende ühendamist elektrivõrguga. 

Tuulepargi eluiga on tavaliselt 30–35 aastat. Pargi kasutusaja lõppedes on arendaja kohustatud läbi viima kas tuulepargi demonteerimise või uuendamise. Demonteerimisel leiab kuni 85% tuuliku torni materjalidest probleemideta taaskasutust (sealhulgas elektroonika, vaskjuhtmed ning terasest konstruktsiooniosad). 

Tuulikulabade taaskasutus on olnud komposiitmaterjalide tõttu keerukam ja kulukam, kuid tehnoloogia areng muudab selle järjest tavalisemaks. Tulevikus peaksid uued tiiviku labad olema valmistatud materjalidest, mida saab 100% ulatuses taaskäidelda ja suunata tootmisesse tagasi. Kõik suuremad tuulikutootjad on võtnud ringmajanduse põhimõtted omaks ning nende eesmärk on toota aastaks 2040 nullemissiooniga tuulikuid. Kõik kaasaegsed energiatootmise lahendused peavad olema osa suuremast ringmajanduspõhisest suunast, kus materjalide taaskasutus ja uuendusvõime on olulised kestliku energia tootmise tagamisel. 

Tuuleparkide rajamine ei eelda üldiselt ulatuslikku metsaraiet. Kui metsaraiet on siiski vaja, toimub see peamiselt tuulikuosade transpordikoridoride rajamiseks, teede laiendamiseks ning tuuliku vundamendi ja ehitusplatsi ettevalmistamiseks. Meie eesmärk on säilitada võimalikult palju looduslikku taimestikku, et toetada ökosüsteemide vastupidavust keskkonnamuutustele. Sellised looduslikud puhvertsoonid aitavad vähendada ka võimalikke müra- või visuaalseid häiringuid, luues vahemaa inimtegevuse ja looduslike elupaikade vahel. 

Keskmiselt arvestatakse ühe tuuliku ja selle taristu rajamiseks vajalike raadamistööde pindalaks umbes 1–2 hektarit. See hõlmab nii tuuliku aluspinda kui ka ligipääsuteid. Raadamise vajadust hinnatakse igal projektil individuaalselt, võttes arvesse nii looduskeskkonna säilitamist kui ka tuulepargi tehnilisi vajadusi. 

Maismaatuuleparkide rajamisel võib üldpindala ulatuda sadade hektariteni, kuid tegelikult jääb tuulikute ja nende toimimiseks vajaliku taristu alla ainult väike osa. Näiteks Eestis oli 2022. aastal maismaatuuleparkide kogupindala 1002 hektarit, kuid otseselt tuulikutealune pind moodustas sellest vaid 62 hektarit. Tuulikud tuleb paigutada hajutatult, et vältida olukorda, kus üks tuulik “püüab kinni” teisele vajaliku tuuleenergia. Maaomanikud saavad jätkata oma maa kasutamist, näiteks põllumajanduses või metsanduses, kui see ei jää otseselt tuuliku vahetusse lähedusse.

Taanis on samuti levinud praktika rajada tuulepargid põllumajandusmaadele, võimaldades maaomanikel jätkata põllumajandustegevust tuulikute vahel. Selles pole midagi uut, sest ajalooliselt olid tuulikud tihedalt seotud põllumajandusega, kus neid kasutati tera jahvatamiseks ja vee pumpamiseks. 1891. aastal katsetas Taani füüsik Poul la Cour aga tuuleenergiat elektri tootmiseks, rajades 1897. aastal maailma esimese elektrit tootva tuuliku. Tema töö pani aluse Taani juhtivale rollile kaasaegses tuuleenergia valdkonnas.

Tänapäeval on Taani jätkuvalt tuuleenergia üleilmne liider, kus suur osa tuulikuid paikneb põllumajandusmaal, tõestades, et taastuvenergia ja põllumajandus saavad edukalt koos eksisteerida ning maa kasutus võib olla mitmekülgne ja tõhus.

Oleme Põhjamaade taastuvenergia tootja, keda toetab Infravia, üks Euroopa juhtivaid erakapitali infrastruktuurifonde. Meie portfellis on Norras, Rootsis, Lätis ja Eestis arendamisel ja kavandamisel tuulepargid, mille koguvõimsus ulatub 3.6 GW-ni. Need projektid võimaldavad meil investeerida vastutustundlikult ja jätkusuutlikult energiatootmise tulevikku. Vindr ei ole pelgalt arendaja – oleme kohalikele kogukondadele usaldusväärne ja pikaajaline partner. Jäädes tuulepargi omanikuks kogu selle elutsükli vältel, seame endale eesmärgiks tuua enda projektide mõjupiirkonda reaalset kasu ja väärtust.

Eestis arendame 14 tuuleparki 11 vallas, mille koguvõimsus võib ulatuda 960 MW-ni. Samuti kuulub meie portfelli juba toimiv Björkvattneti tuulepark Rootsis – 175 MW võimsusega park, mis varustab 175 000 majapidamist rohelise energiaga ja vähendab igal aastal 215 000 tonni kasvuhoonegaaside emissioone.