Täna on Eesti eri maakondades planeerimisfaasis kümneid tuuleparke, millest peale põhjalikke uuringuid ja koostööd eri osapoolte vahel realiseerub vaid osa. Enamik kohalikest planeeringutest on jõudmas vaheetappi, mis võimaldaks täpsemalt edasi liikuda, et tugevdada energiatootmisvõimsuseid ja täita 2030. aastaks riiklikult seatud energiapoliitika sihte. Mis peamine – seista meie energiavabaduse eest.

Ometigi on eriskummaline, et isegi kui kohalike eriplaneeringuetappide läbimise ja keskkonnamõjude hindamise järel ilmneb, et uuritud alad ongi igati sobilikud, siis kaaluvad järjest rohkemad omavalitsused planeeringute ennatlikke lõpetamisi. Seda nii organiseeritud ja häälekate üleriigiliste ja kohalike aktivistide erinevaid hirme külvava tegevuse tõttu, aga ka lähenevate kohalike valimiste foonil.

Küll aga näitab see, et riiklikud vajadused ja selged sõnumid ei ole jõudnud regionaalpoliitikasse ning Eesti inimesteni, kellel ei ole oma kodukandis otsuste tegemiseks piisavalt adekvaatset informatsiooni. See ei tähenda automaatselt, et tuuleparkide arendustega ei ole võimalik edasi liikuda, eriti kui arendajate tegevus on ajendatud riiklikust eesmärgist. Küll aga näitab see, et riiklikud vajadused ja selged sõnumid ei ole jõudnud regionaalpoliitikasse ning Eesti inimesteni, kellel ei ole oma kodukandis otsuste tegemiseks piisavalt adekvaatset informatsiooni.

Täna on tuuleenergia arendajad Eestis olukorras, kus näeme, et planeeringud mitte ei seisa ega veni, vaid neid üritatakse kohalikul tasandil ilma dialoogi ja ratsionaalsete alusteta ennatlikult lõpetada.

Ülekaalukas avalik huvi peab olema ka regionaalselt mõistetud

Vastus on lihtne: üleriikliku energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamiseks, aga ka regionaalarengu ja majandusedu loomiseks. Need on nii riigi toimimise jaoks olulised huvid ja eesmärgid kui ka olulised alustalad kohalike elanike turvatunde ning käekäigu edendamiseks.

Eesti riigi huvi, mida iga siinne elanik peaks mõistma, on see, et meil oleks hajatootmine, mis tugevdab energia varustuskindlust. Eesti ei saa koondada energiatootmist vaid Ida-Virumaale. Kui julgeoleku tagamiseks investeeritakse järjest enam SKTst kaitsevaldkonna arendamisse, siis energialahenduste tagamine on üks osa sellest. Energia varustuskindluse investeeringud on sama olulised kui tankide või mürskude varumine.

Eesti riigi huvi, mida iga siinne elanik peaks mõistma, on see, et meil oleks hajatootmine, mis tugevdab energia varustuskindlust. Eesti ei saa koondada energiatootmist vaid Ida-Virumaale.

Iga maakond väärib oma energiatootmist, et kriisiolukorras paremini toime tulla. Kusjuures, taastuvenergia tootmisvõimsuseid saavad arendada ettevõtted, mitte riik oma rahakotist. See on arendajate panus Eesti julgeolekugarantiide tugevnemisse. Varustuskindluse ja energiajulgeoleku tagamise läbi võidavad aga kõik – inimesed, kohalikud kogukonnad ja kogu riik.

Kohaliku energiatootmise lisaväärtus on kohalik majanduslik areng: tuulikutasud jõuavad nii konkreetselt läheduses elavate inimesteni kui ka laiemalt kogukondadeni, tänu millele saab areneda kohalik infrastruktuur ja seeläbi sotsiaalne heaolu. Teisalt aktiveerib see kogukonna elu, ettevõtlust ning loob juurde töökohti.

Mis juhtub, kui kohalikud omavalitsused lõpetavad perspektiivikad tuuleparkide arendused enneaegselt puhtalt NIMBY-mentaliteedi tõttu?

Valdav enamik senistest maismaatuuleparkide arendustest on täna planeerimisel läbi kohalike eriplaneeringute, mis eeldavad ja soosivad avalikku kaasamist, dialoogi kogukondadega ning sobilike lahenduste leidmist planeeringute edasiviimisel.

Kui kohalikul tasandil planeeringuid ennatlikult lõpetama asutakse, ei tähenda see, et riiklik vajadus muutuks või seatud energiaeesmärke ei tuleks enam täita. Eestil on jätkuvalt vaja haja-taastuvenergia tootmist läbi tuuleparkide, mis suudavad kõige kiiremini tagada taskukohase ja jätkusuutliku varustuskindluse ja energiajulgeoleku.

See vajadus ei kao kuhugi ja pigem süveneb ning kiired ja efektiivsed alternatiivid puuduvad.

Planeeringute lõpetamine ei ole lahendus, vaid kitsendus, mis ei teeni pikas perspektiivis kuidagi kohalike inimeste huve.

Küll aga tähendavad kohalike omavalitsuste ennatlikud otsused, et kogukondade kaasarääkimise võimalused võivad väheneda – eelkõige põhjusel, kui planeeringuid jätkata riikliku eriplaneeringuga, mis aitaks ülekaalukat avalikku huvi ehk taastuvenergia tootmise mahte n-ö planeeringute läbiviimisel tugevdada. Planeeringute lõpetamine ei ole lahendus, vaid kitsendus, mis ei teeni pikas perspektiivis kuidagi kohalike inimeste huve.

Vastutustundlik on jätkata kohalike eriplaneeringutega, et toetada riigi energeetika toimimist, aga ennekõike seista oma kohalike elanike kaasamise eest, et selguksid parimad lahendused kogukonnast lähtuvalt. Seeläbi seistakse ka ülekaaluka avaliku huvi eest, mis on nii riigi kui iga kodaniku roll.

Eestil tuleb sarnaselt Lääne-Euroopaga harjuda mõttega, et meie elukeskkonda rikastavad tuulepargid ja neist saadav puhas ning taskukohane elektrienergia on meie vabaduse ja tuleviku hüvanguks. See on uus reaalsus, et energiatootmine ei saa olla vaid riigi äärealadel. See on vajadus, mis tagab energiajulgeoleku ning Eesti sõltumatuse ning jätkusuutlikkuse.