Energiaturu arendamisest on Eestis saanud uus rahvussport, kuid paraku treenib siinne koondis aegunud praktikate järgi. Energiaturu arendamisel ei võeta arvesse Euroopas juba toimivaid süsteeme, mis aitaks tugevdada meie konkurentsivõimet, alandada jätkusuutlikult energiahinda ning tugevdada majandus- ja investeerimiskeskkonda uute ettevõtete lisandumiseks, selgitas Vindr Eesti juht Marko Viiding.
Alanud sügisene poliithooaeg on elavdanud kriitiliselt olulisi taastuvenergiaarenduste arutelusid. Iseäranis oluline on keskenduda avatud konkurentsiolukorra loomisele, mis soodustaks vabaturumajandust ning oleks pikaaegselt kasulik nii riigile, tarbijatele kui ka tööstusele – nii suurtarbijate kui elektritootjate vaates.
Kahjuks jätkame aruteludes lühiajalistele lahendustele keskendumist, mis võib oluliselt pärssida Eesti konkurentsivõimet nii energiaturul kui terviklikus majandusvaates.
Mis on meie riiklik eesmärk – langetada näiliselt energia tootmise hinda ehk vaid üht elektrihinna komponenti või jõuda Euroopas konkurentsivõimelisele tasemele tervikhinna ulatuses?
Eesti on võtnud eesmärgiks jõuda 2030. aastaks Euroopa Liidu keskmisest elektrihinnast madalamale tasemele. Isegi kui astume aeglaselt selle eesmärgi suunas, jääme naabritega võrreldes kehvemasse seisu – isegi kui ka tootmishinnad langema hakkavad, kasvavad võrgutasud ja mitmed uued ning senised riiklikud maksud.
Näib, et leiutame uut jalgratast ja treenime energeetikaturu olümpiaks vanu praktikaid kasutades, selle asemel, et rakendada vabaturumajanduse parimaid lahendusi.
Energiatootjad saavad Eestis Euroopa üht kõrgeimat hinda.
Samas erinevalt meie naaberriikidest planeeritakse nii kliimapoliitika kui energiaturu arendamisel jätkata ja laiendada tootmisvõimsuste riiklikku subsideerimist, mille maksab lõpuks kinni maksumaksja. Nii Skandinaavias kui mujal Baltikumis toimib energiaturg vabas konkurentsis ja ilma riiklike toetusteta, mis tähendab, et ehitusse lähevad vaid parimad projektid, mis aitab omakorda energia lõpphinda tarbijasõbralikumaks tuua ja toetab konkurentsivõime kasvu.
Toetuste doominoefekt peab asenduma vaba konkurentsiga
Tänaseks on paar aastat tagasi raketina tõusnud energia tootmise hind langustrendis, kuid mitte piisavalt. Inflatsioon mõjutab energiahinna taset ning kuna tarbimine kasvab – eriti majanduse elektrifitseerimise toel – suureneb ka nõudlus elektrienergia järele. Lähiaastatel kasvab vajadus elektrienergia järele, et toetada ühistranspordi toimimist ja uusi tööstuslahendusi, mis elavdaks Eesti majandust ning tõstaks tööhõivet. See loob lisandväärtust kogu majanduskeskkonnale.
Elektrienergia nõudluse suurenemisega on vajalik ka kasvav pakkumus – ehk uued energiatootmise võimsused ja eelkõige taastuvenergia sektoris, kuna jätkusuutlikult ja saastevabalt toodetud elektri tarbimine on globaalses tarneahelas muutumas miinimumnõudeks. Just taastuvenergia suudab ühtlasi tagada madalaima hinnataseme. Täna ületab nõudlus pakkumust, mistõttu ei lange hüppeliselt veel ka hinnatase.
Elektri eest makstav hind koosneb tootmistasust ehk Nord Pooli elektribörsil kaubeldavast tootmishinnast, jaotus- ja põhivõrgu tasudest, elektriaktsiist ning taastuvenergia tasust, millele on tõenäoliselt lisandumas veel sageduse hoidmise tasu. Ja kõigele eelnevale lisandub käibemaks, mis tõusis aasta alguses 20%-lt 22%-ni ning tõuseb lähiajal eelduslikult 24%-ni.
Täna moodustab elektri tootmise tasu alla poole kogu elektri eest makstavast hinnast, ehk riigile makstavad tasud on juba praegu rohkem kui veerand kogu elektri eest makstavast hinnast. Lisaks hoiab iga elektritarbija üleval ka võrku läbi võrgutasude.
Uute taastuvenergia lahenduste lisandumine turule võiks langetada tootmishinda, kuid ainult juhul, kui turul on tagatud aus konkurents, nii et valmis ehitatakse paremini läbi mõeldud ja väikseimate elukaarekuludega elektrijaamad – ükskõik, mis tehnoloogia see siis ka poleks.
Kui riik subsideerib üht tüüpi taastuvenergia arenduste tegevust, tekib ka teistel energiatootjatel õigustatud ootus riiklikuks toetuseks, et püsida turumoonutuses konkurentsis. Tuul puhub samal ajahetkel nii Liivi lahes kui ka Põhja-Pärnumaa vallas: kui toetada meretuuleparke, siis vajab ma maismaa tuulepark toetust; see omakorda soosib tuumaenergia arendajate ootust täiendavaks toetuseks jne.
Selline olukord tekitab ohtliku doominoefekti, kus riik maksab tootjate majandustegevust toetuste kaudu kinni, kogudes samal ajal selleks raha maksudena tarbijate energiaarvetelt. Selline lahendus ei ole ei pikaajaliselt jätkusuutlik ega konkurentsivõimeline võrreldes meie lähinaabritega Balti- ja Põhjamaades. Sisuliselt liigume tagasi eelmisesse sajandisse, kus riik tellis kindla hinnaga elektritootmist. Erinevalt taasiseseisvumisaja algusest, teenindaksid riiki nüüd mitmed ettevõtted, kuid kulud ei oleks olulised, sest tarbija maksab tootmismängu kinni.
Kui Eesti jätkab tootmisvõimsuste laiendamist uute taastuvenergia lahenduste näol, kuid suurendab samal ajal maksukoormust, tariife ja tasusid arendajate äririskide maandamiseks, ei lange elektri tervikhind samas tempos kui teistes riikides. Tulemuseks on mahajäämus naaberriikidest ja ilmselt ka Euroopa Liidu keskmisest nii hinnatasemel kui ka majanduse konkurentsivõimes.
Vindri tuulepark Rootsis on ehitatud ilma riiklike toetusteta. Täielikult avatud ja läbipaistev ning ette prognoositav turg pakub kindlustunnet nii tootjatele kui tarbijatele ning julgustab ettevõtjaid tegutsema pikaaegselt turutingimustel. Uued energiatootmised, sealhulgas tuule-, ja päikeseenergiast, lisanduvad energiaturule avatud konkurentsikeskkonnas ilma riigi toetuseta, sest investeeringute tasuvusajad on viimase kümne aasta jooksul juba oluliselt langenud. Lisaks on Põhjamaades
laialdaselt kasutuses pikaajalised elektrienergia ostulepingud, mis võimaldavad ettevõtetel osta elektrit fikseeritud hinnaga otse tootjatelt, tagades seeläbi stabiilsuse nii tootjatele kui ka tarbijatele. Need lahendused vähendavad sõltuvust lühiajalistest energiaturu kõikumistest ning aitavad kindlustada taastuvenergia projektidele stabiilse sissetuleku. Ka Eestis ja Baltimaades on see kasvav trend. Nii ei pea riik ja tavatarbijad läbi maksude energiatootmist kinni maksma.
Skandinaavias toimiv toetusvaba energiaturu arendamine peaks olema eeskujuks ka Eestile.
Energiatootmise subsideerimine on justkui doping, mis viib tulemused küll ajutiselt kõrgele tasemele, kuid millel on tugev pikaajaline negatiivne mõju valdkonna arengule, kuvandile ja konkurentsivõimele.
Kui Eesti eesmärk on saavutada Euroopa Liidu energiahinna keskmisest madalam tase, mis on võrreldav meie naabritega, peab riigikapitalism asenduma avatud turumajandusega ja ausa energiaturuülese konkurentsiga. Vaid avatud ja riikliku toetuseta toimiv turg suudab tagada kestva ja õiglaselt konkurentsivõimelise energiahinna, mis soodustab majanduse arengut ja innovatsiooni.
