ENMAK-ile tuginedes on 2030. aastaks on planeeritud Eestis kasvatada tuuleenergia osakaalu 16%ni ning aastaks 2035. ehk 10 aasta perspektiivis juba 25%-le. Arvestades, et tuuleparkide planeerimisele kulub kuni kolm aastat ning ehitusprotsess kuni käivitamiseni võib samuti võtta aasta kuni kaks aastat, siis on eesmärkide saavutamiseks tarvilik täna juba alustada tuuleparkide selge ettevalmistusega Eesti eri piirkondades.
Skandinaavia tuuleenergia arendaja Vindr Baltic viis selle aasta sügisel koostöös Norstatiga läbi üle-eestilise taastuvenergia teadlikkuse uuringu, millest ilmnes, et kuigi valdav osa elanikkonnast (64%) toetab taastuvenergia arendamist, ja sh 54% pooldavad tuuleparkide lisandumist, sest võimsuste arendamine on tarvilik energiajulgeoleku (48%) tugevdamiseks, siis põhjustavad tuuleparkide arendamised ka mitmeid muresid ja küsitavusi. Enam kui pooles vastajatest (54%) on mures tuuleparkide mõju osas loodusele (sh lindudele) ja muretsevad võimaliku mürataseme osas piirkonnas (41%).
Eesti 11 vallas võimalikke tuuleparkide arendusi planeeriv Vindr Balticu juht Marko Viiding toob nii uuringule tuginedes kui ka kohalike omavalitsuste senist kogukonna tagasisidet arvestades esile kolm enimlevinud muret ja müüti, mis tuuleparkide arendamisega on viimastel kuudel esile kerkinud.
Mure nr 1: Tuulepargid avaldavad negatiivset mõju looduskeskkonnale ja loomadele.
Tegelikkus: Tuuleenergia on üks keskkonnasõbralikumaid energiatootmise viise, kuna see ei tekita õhusaastet ega kasvuhoonegaase. Tuuleenergia on ammendamatu ning energia tootmiseks ei ole vaja vett ega muid loodusressursse, mistõttu koormab see keskkonda vähem kui näiteks põlevkivi Enne tuulepargi rajamist viiakse igas piirkonnas läbi põhjalik keskkonnamõjude analüüs, mille käigus tuvastatakse kõik võimalikud mõjud ümberkaudsele keskkonnale. Tuulikute planeerimisel võetakse kõiki uuringu tulemusi arvesse, sh ka
näiteks lindude ja loomade pesitsuspaiku, rändekoridore jms. Vajadusel kohandatakse planeeringut või reguleeritakse ka tuulikute tööaega.
Mure nr 2: tuulikud tarbivad seistes rohkem elektrit kui nad ise toodavad.
Tegelikkus: Tuulikud tarbivad ise väga vähesel määral elektrit. Suvekuudel on omakulu väiksem kui talvekuudel, mis on tarvilik külmakraadide ajal vältida tuuliku jäätumist. Ometigi on tuuliku energiatarbimine tavaliselt marginaalne – keskmiselt 1-10 kW sõltuvalt tuuliku suurusest ja ilmaoludest. Samal ajal on ühe tuuliku tootmisvõimsus keskmiselt XX KW.
Mure nr 3: Tuulikud on mürarikkad
Tegelikkus: Kaasaegsete tuulikute müra on tagasihoidlik ja sageli võrreldav looduse taustamüraga, näiteks tuulesahinaga. Tuulikute labade liikumisel võib tekkida vaevukuuldav sahin, kuid isegi võimsaimate tuulikute müra ei ületa lubatud norme kaugemal kui umbes 700 meetrit. Eestis paiknevad tuulepargid alati vähemalt 1000 meetri kaugusel eluhoonetest, mistõttu nende müra kodudeni ei ulatu.
Tuuleparkide planeerimisel modelleeritakse mürakaart, mis arvestab kõige rangemaid tingimusi: maksimaalne töörežiim, võrdselt kõigis suundades leviv müra ning avatud maastik. Tegelikkuses on müratase madalam, kuna maastik, puud ja hooned summutavad helisid tõhusalt. Lisaks sulandub tuulikute heli sageli ümbritsevasse taustamürasse, näiteks autoliikluse või looduse helidega.
Mure nr 4: Tuuliku laba varjutab päikesevalgust.
Lahendus, mida saab tuulepargi planeerimisel arvestada: Tuuleparkide planeerimisel arvestatakse päikese liikumisega ning ka ümbruskonnas asuvate elamuhoonetega, et vältida või minimeerida tuuliku võimaliku varju katvust. Varjuvilkumine võib olla tajutav 500-1000 meetri raadiuses sõltuvalt tuuliku suurusest ja asukohast. Enamikes Eesti maakondades on kehtestatud aga norm, et tuulepark peab asuma ca 1000 meetri kaugusel elamuhoonetest. Kui planeerimisetapis on ilmnenud võimalik varjuvilkumise mure, siis projekteeritakse tu
Mure nr 5 : Tuuleparkide arendamisega tegeletakse hoogsalt, aga kes tagab nende amortiseerumisel uuendamise või likvideerimise?
Lahendus: Tuulikute eluiga on ligikaudu 35 aastat. Tuulikute kasutusaja lõppedes on tuulepargi arendaja ja operaator kohustatud läbi viima tuulepargi demonteerimise või uuendamise, vastavalt kehtestatud planeeringule. Tuuleturbiinid on väärtuslik ressursiallikas, mida saab ringmajanduses uuesti kasutada. Kuni 95% demonteeritud tuulikust läheb taaskasutusse. Suur osa materjalidest koosneb betoonist, terasest ja malmist, mida on lihtne ja mõistlik taaskasutada.
Mure nr 6: Kohaliku elukvaliteedi arvelt rikastub keegi teine.
Lahendus: Tuuleparkide rajamisega kaasneb ka otsene kasu tuulepargi läheduses elavatele inimestele. Vastavalt keskkonnatasude seadusele saab vald kasutada iga-aastaselt 0.7 – 1% tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike hüvanguks. Sellest
kuni pool jagatakse tuulikutest kuni 3 km raadiuses elavate inimeste vahel.
Ülejäänud raha saab vald läbi eelarve suunata kogukonnale vajalikesse tegevustesse ja projektidesse. Tasu lõplik suurus sõltub tuulepargi müügitulust, mis omakorda sõltub toodangust ning elektrihinnast.
Näiteks, kui aastane keskmine elektrihind oleks 80 €/MWh ja tuulepargi nimivõimsus 100 megavatti, oleks aastane tasu suurus ligikaudu 168 000 eurot. See tasu jaguneks kohaliku omavalitsuse (KOV) ja majapidamiste vahel.
Lisaks loob tuuleparkide rajamine lisavõimalusi kohalikule ettevõtluskeskkonnale.
Tuuleparkide rajamisega ehitatakse välja sõiduteed ning vajalikud kommunikatsioonid. Lisaks on maa peal toodetav tuuleenergia odavaim energiaallikas ning tootmisvõimekuse valda ehitamine tagab ligipääsu energiale, toetab elektrihindade alandamist ning aitab tõsta Eesti riigi energiajulgeolekut.
