Vastavalt keskkonnatasude seadusele saab kohalik omavalitsus kasutada iga-aastaselt 0.7 – 1% tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike hüvanguks. Sellest kuni pool tuleb jagada tuulikutest kuni 3 kilomeetri kaugusel elavate inimeste vahel ning ülejäänud raha saab kohalik omavalitsus kasutada enda äranägemise järgi.   

Eelmisel aastal laekus Eestis tuulikutasu neljale tuulepargi piirkonnale ning täiendavalt veel kolmele, kus projektid olid ehitusjärgus. „Kui esimesed maksed olid ca 10 000 euro ringis, siis lähiaastatel, mil erinevates Eesti piirkondades on arendamisel või valmimisel veel kümned tuulepargid, on piirkondadesse jõudev toetus kindlasti kuuekohaline summa või isegi kõrgem,” selgitas taastuvenergia ettevõtte Vindr Eesti juht Marko Viiding.  

Ta lisas, et tuulikutasu lõplik suurus sõltub tuulepargi müügitulust, mis omakorda sõltub toodangust ning elektrihinnast. Näiteks, kui aastane keskmine elektrihind oleks 80 €/MWh ja tuulepargi nimivõimsus 100 megavatti, oleks aastase tasu suurus minimaalselt ligikaudu 168 000 eurot ja tavapärase tuulepargi oodatud tootlikkuse juures ligikaudu 278 000 eurot ning see jaguneks kohaliku omavalitsuse ja läheduses asuvate majapidamiste vahel,“ tõi Viiding näitena esile. 

Ta nentis, et tuulikutasu pole lihtsalt sümboolne summa, vaid oluline lisatulu allikas kohalikele elanikele ja panus regionaalsesse arengusse. 

Lisaks otsesele rahalisele kasule kaasneb tuulepargi arendusega ka piirkonna infrastruktuuri areng – ehitatakse välja või korrastatakse läheduses asuvaid sõiduteid ja kommunikatsioone, mis kaasajastavad piirkonna taristut.  

Ta lisas, et kui seni on uute arenduste puhul sageli kehtinud not-in-my–backyard (NYMBi), suhtumine, siis kui nii kohalikud omavalitsused kui sealsed elanikud näevad reaalset tuluallikat ja pikaaegset kasu, mis nende elupiirkonna arengule stabiilselt kaasa aitab, võiks hakata tekkima ka yes-in-my–backyard (YIMBi) suhtumine taastuvenergia lahendustesse.

“Fakt on see, et tuuleparke ei saa lõputult juurde ehitada ning ühel hetkel on piirkonnad täitunud ning stabiilse regionaalse rahavoo saavad need, kes juba täna pikas perspektiivis lahendusi otsivad,“ nentis Viiding. 

Alanud sügisene poliithooaeg on elavdanud kriitiliselt olulisi taastuvenergiaarenduste arutelusid. Iseäranis oluline on keskenduda avatud konkurentsiolukorra loomisele, mis soodustaks vabaturumajandust ning oleks pikaaegselt kasulik nii riigile, tarbijatele kui ka tööstusele – nii suurtarbijate kui elektritootjate vaates.

Kahjuks jätkame aruteludes lühiajalistele lahendustele keskendumist, mis võib oluliselt pärssida Eesti konkurentsivõimet nii energiaturul kui terviklikus majandusvaates.

Mis on meie riiklik eesmärk – langetada näiliselt energia tootmise hinda ehk vaid üht elektrihinna komponenti või jõuda Euroopas konkurentsivõimelisele tasemele tervikhinna ulatuses?

Eesti on võtnud eesmärgiks jõuda 2030. aastaks Euroopa Liidu keskmisest elektrihinnast madalamale tasemele. Isegi kui astume aeglaselt selle eesmärgi suunas, jääme naabritega võrreldes kehvemasse seisu – isegi kui ka tootmishinnad langema hakkavad, kasvavad võrgutasud ja mitmed uued ning senised riiklikud maksud.

Näib, et leiutame uut jalgratast ja treenime energeetikaturu olümpiaks vanu praktikaid kasutades, selle asemel, et rakendada vabaturumajanduse parimaid lahendusi.

Energiatootjad saavad Eestis Euroopa üht kõrgeimat hinda.

Samas erinevalt meie naaberriikidest planeeritakse nii kliimapoliitika kui energiaturu arendamisel jätkata ja laiendada tootmisvõimsuste riiklikku subsideerimist, mille maksab lõpuks kinni maksumaksja. Nii Skandinaavias kui mujal Baltikumis toimib energiaturg vabas konkurentsis ja ilma riiklike toetusteta, mis tähendab, et ehitusse lähevad vaid parimad projektid, mis aitab omakorda energia lõpphinda tarbijasõbralikumaks tuua ja toetab konkurentsivõime kasvu.

Kui riik subsideerib üht tüüpi taastuvenergia arenduste tegevust, tekib ka teistel energiatootjatel õigustatud ootus riiklikuks toetuseks, et püsida turumoonutuses konkurentsis. Tuul puhub samal ajahetkel nii Liivi lahes kui ka Põhja-Pärnumaa vallas: kui toetada meretuuleparke, siis vajab ma maismaa tuulepark toetust; see omakorda soosib tuumaenergia arendajate ootust täiendavaks toetuseks jne.

Selline olukord tekitab ohtliku doominoefekti, kus riik maksab tootjate majandustegevust toetuste kaudu kinni, kogudes samal ajal selleks raha maksudena tarbijate energiaarvetelt. Selline lahendus ei ole ei pikaajaliselt jätkusuutlik ega konkurentsivõimeline võrreldes meie lähinaabritega Balti- ja Põhjamaades. Sisuliselt liigume tagasi eelmisesse sajandisse, kus riik tellis kindla hinnaga elektritootmist. Erinevalt taasiseseisvumisaja algusest, teenindaksid riiki nüüd mitmed ettevõtted, kuid kulud ei oleks olulised, sest tarbija maksab tootmismängu kinni.

Kui Eesti jätkab tootmisvõimsuste laiendamist uute taastuvenergia lahenduste näol, kuid suurendab samal ajal maksukoormust, tariife ja tasusid arendajate äririskide maandamiseks, ei lange elektri tervikhind samas tempos kui teistes riikides. Tulemuseks on mahajäämus naaberriikidest ja ilmselt ka Euroopa Liidu keskmisest nii hinnatasemel kui ka majanduse konkurentsivõimes.

Ta nentis, et Järva vald on sobilik tuuleparkide arendamiseks – siinsed tuulekaartide analüüsid on näidanud, et meie arendustest võiks aastane tuuleenergia maht olla ca 216 MW. Sellise energiavõimsuse tootmine muudab piirkonna atraktiivseks ettevõtluskeskkonnaks. Kui piirkonnas on oma tuulepark, annab see eelduse suurema energiatarbimisega ettevõtete lisandumiseks ja võimaldab luua piirkonda uusi töökohti.

Viiding lisas, et tuuleparkide arendusest võidab ka Järva valla kogukond, sest tuuleparkidest saadava tulu jagamiseks on tuulepargi rajaja kohustatud edaspidi tasuma omavalitsusele ja kohalikele elanikele talumistasu, sh elanikele, kes elavad kuni kahe kilomeetri kaugusel tuulikust.

„Tasu suurus oleneb tuulepargi toodangust ja elektrihinnast. Näiteks kui 100 MW tuulepargi (14 tuulikut) puhul oleks aastane keskmine elektrihind 80€/MWh, oleks tasu suuruseks 280 000 eurot aastas ning tasu jaguneks kohaliku omavalitsuse (KOV) ja majapidamiste vahel,“ tõi Viiding näitena välja.

Ta rõhutas, et riik ei peaks ühe käega toetama uusi energiatootmisvõimsusi ja samas topelt maksustama elektrivõrgu toimimist.

Eesti, Läti ja Leedu tegutsevad ühises Nord Pooli võrgus, seega on oluline arvestada võrdselt nii tootjate kui ka tarbijatega kogu Baltikumis. Regulatiivsed käärid moonutavad turgu ning võivad edaspidi soosida lõunanaabrite energiatootjaid ning panna seeläbi Eesti ebavõrdsesse positsiooni.

Viiding selgitas, et praeguse plaani järgi toetab Eesti riik taastuvenergia tootjaid uute tootmisüksuste arendamisel võrgutasude oksjoni kaudu, kuid hiljem võetakse see toetus võrgutasudena tootjatelt ja lisatasudena tarbijatelt tagasi. Selgem ja investeerimiskindlust suurendav lahendus oleks, kui riik tagaks võrgu toimimise ja arendamise, tootjad vastutaksid uute ja seniste energiatootmisvõimsuste toimimise eest ja saaksid seeläbi tarbijatele mõistliku hinnaga energiat pakkuda.

„Vindr praktikast näeme, et Skandinaavia riikides on oluliselt tugevam energiatootjate konkurents. Avatud energiaturg, kus on palju osalisi soosib nii varustuskindlust kui ka mõistlikumat energiahinna taset“ tõi Viiding esile.

Peame saama „kännu tagant“ minema

Eesti tuleviku elekter tuleb kindlasti eri tootmisviiside kombinatsioonist – riik ise on oma eesmärkides näinud ette, et 2030 eeldatavast 10 000 gigavatt-tunnist kogutarbimisest annab ligi üle 70% tuuleenergia, ülejäänud jaguneb päikeseenergia ja biomassi vahel. Tuuleenergiast omakorda laias laastus pool peaks kavade kohaselt toodetama maismaa- ning pool meretuuleparkides.

Selle visiooni täitumiseks vajame täna ühist pingutust kõigilt osapooltelt, alates riigist suunanäitaja ja tagantutsitajana kuni elektrivõrgu haldamise ja liitumiste eest vastutava Eleringini ning uute tuuleparkide planeeringuprotsesside sujuvuse eest seisvate kohalike omavalitsusteni. Ja loomulikult on kandev roll siin arendajatel, kes sobivatesse paikadesse tuuleparke kavandavad.

Täna on üle Eesti arenduses kümneid, kui mitte sadu potentsiaalseid maismaatuuleparke. Kahjuks oleme päris paljude arendustega nö „kännu taga“, kuna menetlust peab pea täielikult läbi viima kohalik omavalitsus, kelle põhitähelepanu on sageli muudel – igapäevastel – tegevustel, mistõttu on mitmeid KOV-e, kus need arendused liiguvad edasi üsna aeglases tempos.

Eesti riik Kliimaministeeriumi näol ei saa tulenevalt praegusest seadusandlusest planeeringuprotsessi omapoolselt sekkuda ja taastuvenergeetika arengut tagant tõugata. Riigil on küll võimalus KOV-e teadmistega toetada ja seda ka tehakse, kuid siingi on arenguruumi.