BANANA-mudel on äärmuslik arenguvastane hoiak, kus ollakse igasuguste arendusprojektide vastu – olgu nendeks infrastruktuuri-, tööstuse- või ehitusprojektid – ning poliitikutel pole piisavalt julgust, tahet ja võimalusi arengut initsieerida, sest kardetakse häälte kadu valimistel.

Täna on senine NIMBY ehk mitte-minu-tagahoovi mentaliteet just energeetikasektoris asendunud oluliselt markantsema vastasseisuga, kus väikesed, kuid emotsionaalselt laetud ja organiseeritud grupid seisavad arengu ning muutuste vastu.

Nii on tekkinud olukord, mis nõrgestab Eesti positsiooni, majanduse konkurentsivõimet, elatustaset ning julgeolekut. Arvestades Euroopa Liidu ja Eesti energiavajadusi ja -eesmärke, on see meile suureks ohuks. Miks on olukord ohtlik nii majanduslikus kui sotsiaalses vaates ning kuidas seisu euroopalikult parandada?

Esiteks, Eesti riigi ja omavalitsuste juhtimine ei käi kohati ühte jalga. Puudub arusaam ühisest eesmärgist ning mängitakse justkui reegliteta ping-pongi. Ometigi on riigi ja omavalitsuste koostööl võtmeroll majandusarengu ja energiajulgeoleku tagamisel.

Elektritootjal on ootus, et Eestis oleksid tuuleparkide arendamiseks kehtestatud selgemad riiklikud regulatsioonid, protsessi- ja piirnormid, mis võimaldaks kõikidel osapooltel nii planeerimis- kui tootmisfaasi sujuvamaks ja läbipaistvamaks muuta. Praegu on omavalitsuste menetlusprotsessides ja nõuetes suured käärid. Näiteks on ühes vallas tuuliku minimaalne kaugus elamust 750 meetrit, samas kui naabervallas 1500 meetrit. Seda ebakõla kasutavad agarasti ära teatud huvigrupid, kes sageli isegi pole konkreetse omavalitsusega seotud.

Teiseks, seni meie idapiiri lähedale koondunud energiavõimsuste hoidmine ei ole ei energiajulgeoleku ega regionaalpoliitika vaates pikaajaline lahendus. Eesti energiajulgeolek ja majandusedu vajab just regionaalset ja hajutatud energiaturu arengut. See soosib uute ettevõtete ja tööstuse arengut, töökohti ning hinnatasemete alanemist. Kui kohalikud omavalitsused takistavad ja keelduvad tuuleparkidest ja teistest infrastruktuuri arendustest, siis liigub raha ja areng mujale. Näiteks arendajana on Vindr otsutanud investeerida Baltimaadesse 2030.aastaks 1.3 miljardit eurot. Kui palju sellest oleks võimalik investeerida just Eestisse?

Kolmandaks, riik peaks taastuvenergia arendamisel lähtuma turupõhisusest. Erinevalt meie naaberriikidest planeeritakse Eestis nii kliimapoliitika kui energiaturu arendamisel jätkata ja laiendada tootmisvõimsuste riiklikku subsideerimist. Selle maksab kinni nii era- kui tööstustarbija, kuigi paljud maismaa tuulepargid saaks valmis ehitada ilma igasuguse toetuseta. Nii valmiksid vaid parimad projektid, mis on põhjalikult läbi mõeldud. NordPooli elektriturg toimib vabas konkurentsis ja ilma riiklike toetusteta, mis toob tarbijasõbraliku lõpphinna.

Peame õppima naaberriikidelt, kelle taastuvenergia planeerimis- ja arendusprotsessid on läbipaistvad, kuid oluliselt kiiremad, hoides fookuses nii majanduslikku potentsiaali kui ka energiajulgeolekut.

Marko Viiding

Neljandaks, BANANA-hoiak tähendab, et jääme sõltuma kallist energiast ja ebastabiilsest varustusest. Kui me ei suuda tagada toimivat energiasüsteemi ja eksportida odavat taastuvenergiat, siis sõltume jätkuvalt teiste riikide otsustest ja oleme haavatavamad kui kunagi varem. Tänaseks on nii Läti kui Leedu suutnud lihtsustada tuuleenergia arendamist, kuid Eestis võib see venida aastatepikkuseks vaidluseks. Iga tuuleparki investeeritud euro kasvatab nii riiklikku kui kohalikku majandust ja toetab sotsiaalset arengut.

Kui perspektiivikad tööstusettevõtted – olgu nendeks IT-sektori jaoks tarvilikud andmekeskused, energia-salvestuse või vesiniktehnoloogia ettevõtted – ei saa Eestist konkurentsivõimelist taastuvenergiat, liiguvad nad meie naaberriikidesse ja nii on juba ka juhtunud. Täna ehitatakse nii Soomes kui Rootsis rohelise energia baasil toimivaid terase- ja keemiatööstuseid, mis toovad riikidesse maksutulu, loovad töökohti jms. Kui sellele vastu võitleme, kaotab Eesti riik oma konkurentsivõime.

Kuidas siis stagneerumist vältida?

Vajame faktipõhist dialoogi, kus otsuseid tehakse ratsionaalsetel mitte emotsionaalsetel alustel. Riik, kohalikud omavalitsused ja elektritootjad peavad leidma tuuleparkide arendamisel tasakaalu, mis soodustaks majanduskasvu ja Eesti konkurentsivõimet. Peame õppima naaberriikidelt, kelle taastuvenergia planeerimis- ja arendusprotsessid on läbipaistvad, kuid oluliselt kiiremad, hoides fookuses nii majanduslikku potentsiaali kui ka energiajulgeolekut. BANANA-mentaliteedis tegutsemist jätkates jõuab Eesti banaanivabariigi staatusesse Euroopas: muutume nõrga majandusega poliitiliselt ebakindlaks riigiks.

Kui seni on taastuvenergia lahendused aasta-aastalt oma osakaalu Eesti energiatootmises kasvatanud, siis lähiaastatel kasvab hüppeliselt eriti tuuleenergia roll Eesti energiamajanduses. Keskkonnaagentuuri värske uuringu järgi on Eestis praegu töös ja menetluses arvestuslikult 5 MW võimsuse jagu tuuleparke ning lähiaastatel on planeeritud suurendada nii maismaa- kui võimalusel ka meretuuleparkide panust Eesti energiatootmisesse.

ENMAK-ile tuginedes on 2030. aastaks on planeeritud Eestis kasvatada tuuleenergia osakaalu 16%ni ning aastaks 2035. ehk 10 aasta perspektiivis juba 25%-le. Arvestades, et tuuleparkide planeerimisele kulub kuni kolm aastat ning ehitusprotsess kuni käivitamiseni võib samuti võtta aasta kuni kaks aastat, siis on eesmärkide saavutamiseks tarvilik täna juba alustada tuuleparkide selge ettevalmistusega Eesti eri piirkondades.

Skandinaavia tuuleenergia arendaja Vindr Baltic viis selle aasta sügisel koostöös Norstatiga läbi üle-eestilise taastuvenergia teadlikkuse uuringu, millest ilmnes, et kuigi valdav osa elanikkonnast (64%) toetab taastuvenergia arendamist, ja sh 54% pooldavad tuuleparkide lisandumist, sest võimsuste arendamine on tarvilik energiajulgeoleku (48%) tugevdamiseks, siis põhjustavad tuuleparkide arendamised ka mitmeid muresid ja küsitavusi. Enam kui pooles vastajatest (54%) on mures tuuleparkide mõju osas loodusele (sh lindudele) ja muretsevad võimaliku mürataseme osas piirkonnas (41%).

Eesti 11 vallas võimalikke tuuleparkide arendusi planeeriv Vindr Balticu juht Marko Viiding toob nii uuringule tuginedes kui ka kohalike omavalitsuste senist kogukonna tagasisidet arvestades esile kolm enimlevinud muret ja müüti, mis tuuleparkide arendamisega on viimastel kuudel esile kerkinud.

Mure nr 1: Tuulepargid avaldavad negatiivset mõju looduskeskkonnale ja loomadele.

Tegelikkus: Tuuleenergia on üks keskkonnasõbralikumaid energiatootmise viise, kuna see ei tekita õhusaastet ega kasvuhoonegaase. Tuuleenergia on ammendamatu ning energia tootmiseks ei ole vaja vett ega muid loodusressursse, mistõttu koormab see keskkonda vähem kui näiteks põlevkivi Enne tuulepargi rajamist viiakse igas piirkonnas läbi põhjalik keskkonnamõjude analüüs, mille käigus tuvastatakse kõik võimalikud mõjud ümberkaudsele keskkonnale. Tuulikute planeerimisel võetakse kõiki uuringu tulemusi arvesse, sh ka

näiteks lindude ja loomade pesitsuspaiku, rändekoridore jms. Vajadusel kohandatakse planeeringut või reguleeritakse ka tuulikute tööaega.

Mure nr 2: tuulikud tarbivad seistes rohkem elektrit kui nad ise toodavad.

Tegelikkus: Tuulikud tarbivad ise väga vähesel määral elektrit. Suvekuudel on omakulu väiksem kui talvekuudel, mis on tarvilik külmakraadide ajal vältida tuuliku jäätumist. Ometigi on tuuliku energiatarbimine tavaliselt marginaalne – keskmiselt 1-10 kW sõltuvalt tuuliku suurusest ja ilmaoludest. Samal ajal on ühe tuuliku tootmisvõimsus keskmiselt XX KW.

Mure nr 3: Tuulikud on mürarikkad

Tegelikkus: Kaasaegsete tuulikute müra on tagasihoidlik ja sageli võrreldav looduse taustamüraga, näiteks tuulesahinaga. Tuulikute labade liikumisel võib tekkida vaevukuuldav sahin, kuid isegi võimsaimate tuulikute müra ei ületa lubatud norme kaugemal kui umbes 700 meetrit. Eestis paiknevad tuulepargid alati vähemalt 1000 meetri kaugusel eluhoonetest, mistõttu nende müra kodudeni ei ulatu.

Tuuleparkide planeerimisel modelleeritakse mürakaart, mis arvestab kõige rangemaid tingimusi: maksimaalne töörežiim, võrdselt kõigis suundades leviv müra ning avatud maastik. Tegelikkuses on müratase madalam, kuna maastik, puud ja hooned summutavad helisid tõhusalt. Lisaks sulandub tuulikute heli sageli ümbritsevasse taustamürasse, näiteks autoliikluse või looduse helidega.

Mure nr 4: Tuuliku laba varjutab päikesevalgust.

Lahendus, mida saab tuulepargi planeerimisel arvestada: Tuuleparkide planeerimisel arvestatakse päikese liikumisega ning ka ümbruskonnas asuvate elamuhoonetega, et vältida või minimeerida tuuliku võimaliku varju katvust. Varjuvilkumine võib olla tajutav 500-1000 meetri raadiuses sõltuvalt tuuliku suurusest ja asukohast. Enamikes Eesti maakondades on kehtestatud aga norm, et tuulepark peab asuma ca 1000 meetri kaugusel elamuhoonetest. Kui planeerimisetapis on ilmnenud võimalik varjuvilkumise mure, siis projekteeritakse tu

Mure nr 5 : Tuuleparkide arendamisega tegeletakse hoogsalt, aga kes tagab nende amortiseerumisel uuendamise või likvideerimise?

Lahendus: Tuulikute eluiga on ligikaudu 35 aastat. Tuulikute kasutusaja lõppedes on tuulepargi arendaja ja operaator kohustatud läbi viima tuulepargi demonteerimise või uuendamise, vastavalt kehtestatud planeeringule. Tuuleturbiinid on väärtuslik ressursiallikas, mida saab ringmajanduses uuesti kasutada.  Kuni 95% demonteeritud tuulikust läheb taaskasutusse. Suur osa materjalidest koosneb betoonist, terasest ja malmist, mida on lihtne ja mõistlik taaskasutada.

Mure nr 6: Kohaliku elukvaliteedi arvelt rikastub keegi teine.

Lahendus: Tuuleparkide rajamisega kaasneb ka otsene kasu tuulepargi läheduses elavatele inimestele. Vastavalt keskkonnatasude seadusele saab vald kasutada iga-aastaselt 0.7 – 1% tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike hüvanguks. Sellest
kuni pool jagatakse tuulikutest kuni 3 km raadiuses elavate inimeste vahel.

Ülejäänud raha saab vald läbi eelarve suunata kogukonnale vajalikesse tegevustesse ja projektidesse. Tasu lõplik suurus sõltub tuulepargi müügitulust, mis omakorda sõltub toodangust ning elektrihinnast.

Näiteks, kui aastane keskmine elektrihind oleks 80 €/MWh ja tuulepargi nimivõimsus 100 megavatti, oleks aastane tasu suurus ligikaudu 168 000 eurot. See tasu jaguneks kohaliku omavalitsuse (KOV) ja majapidamiste vahel.

Lisaks loob tuuleparkide rajamine lisavõimalusi kohalikule ettevõtluskeskkonnale.

Tuuleparkide rajamisega ehitatakse välja sõiduteed ning vajalikud kommunikatsioonid. Lisaks on maa peal toodetav tuuleenergia odavaim energiaallikas ning tootmisvõimekuse valda ehitamine tagab ligipääsu energiale, toetab elektrihindade alandamist ning aitab tõsta Eesti riigi energiajulgeolekut.

Üle-eestilisest uuringust ilmnes, et energiaarenduste osas on suurim poolehoid tuuleenergial – enam kui pooled (54%) uuringus osalenutes leiavad, et tuuleenergia arendused aitavad täita Eesti energiavajadusi ja tugevdada energiajulgeolekut. Samaväärne on toetus ka tuumaenergia arendustel (53%) ning mõnevõrra vähem päikeseenergia arenduste osas (44%).

Vindr Balticu juht Marko Viiding sõnas, et taastuvenergialahenduste osas on viimastel aastatel kindlasti teadlikkus paranenud – see on omakorda suurendanud toetust fossiilkütustelt üleminekul.

„Nii tuule- kui tuumaenergia olemasolu riigis aitab vähendada sõltuvust fossiilkütustest. Kuigi mõlema energiaallika kooseksisteerimine ja elanike toetus annavad tugeva aluse kestlikule ja stabiilsele energiavarustusele, mis on kasulik nii keskkonnale kui majandusele, peame Eesti suuruses riigis tegema valiku, milliseid arendusi eelistada. Kõike korraga me realiseerida ei suuda,“

Marko Viiding

Ta viitas lisaks ka Tasakaalus Majanduse Foorumile „Elevant toas“, kus President Kersti Kaljulaid ja Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere arutlesid, et Eesti tööstust ootab ees „surnud kümnend“, kuna vajalikke otsuseid ei langetata piisavalt kiiresti ega viida ka ellu.

President Kaljulaid märkis foorumil, et võrreldes naabritega pole me energiamajanduses selgeid otsuseid teinud, ei tuumajaama ega laiemalt taastuvenergia osas ning Eesti suur võimalus on teha hästi ruttu puhast energiat. Roheline energia on tulnud, et jääda ja tagasiteed ei ole. Kaljulaid hoiatas, et piisava hulga puhta energia puudumisel, sureb meil rohkem ettevõtteid kui tekib ja areneb.

Viiding lisas, et Eesti geograafiline asukoht, riigi suurus ja hajaasustus soosivad just tuuleenergia arendusi. „Tegelikkuses ei ole taastuvenergia projektide elluviimiseks riiklikku toetust vaja. See võiks Eestis suunda näidata, milliseid energiaarendusi eelistada. Skandinaavias ja teistes Balti riikides toimib energiaturg vaba konkurentsi tingimustes ja ilma riiklike toetusteta, mis tähendab, et ellu viiakse vaid parimad projektid. See omakorda aitab alandada energia lõpphinda tarbijate jaoks ja toetab konkurentsivõime kasvu,“ rõhutas Viiding.

Taastuvenergia uuringust selgus ka, et 42% vastanute hinnangul peaks Eestis tuuleenergia projekte arendama kiiremas tempos. Samas peetakse oluliseks tugevdada koostööd riigi-, kohalike omavalitsuste ja taastuvenergia arendajate vahel, kuna enam kui pooled (53%) vastanutest tunnevad, et elanikud ja kogukonnad pole protsessi piisavalt kaasatud.

„Kuigi elanikud usuvad, et uute tuuleparkide arenduse otsused peaksid langetama nii kohalik omavalitsus kui riik võrdselt, on usaldus ametkondade vastu madalam (23%) kui taastuvenergia arendajate suhtes (31%). See on ilmne indikatsioon nii arendajatele kui ametkondadele, et nii omavahelised protsessid kui ka kogukondadega arutelud ja inforingid peaksid olema läbipaistvamad,“ sõnas Viiding ning avaldas lootust, et koostöö nii kohalike omavalitsuste ja riigi vahel kui ka koostöö arendajatega muutub aina selgemaks, läbipaistvamaks ja sujuvamaks.

Ta rõhutas, et kõigi taastuvenergia sektori esindajate huvi on edendada Eesti energiamajandust ning arendada tootmisüksuseid, mis suurendaksid energiajulgeolekut ja tagaksid energiakindluse.

67% uuringus osalenutest ootab tugevamat koostööd läbi avalike arutelude ja koosolekute, aga ka läbipaistvamat suhtlust kohalike omavalitsuste ja elanike vahel (56%).

Viiding jagas oma kogemust, et kui planeeritavates arenduspiirkondades korraldatakse avatud arutelusid juba enne ametlike planeerimistegevuste algust, suureneb inimeste teadlikkus ning avatus taastuvenergia arenduste suhtes. „Kogukondades on enne avalikke arutelusid sageli ärevus ja vastuseis, sest küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kui aga inimesed saavad rohkem infot ning mõistavad, kuhu, millal, miks ja mis mahus arendused võiksid tekkida, muutub vastasseis enamasti konstruktiivseks koostööks. Ühegi arendaja huvi ei ole kohalike eluolu halvendada, vaid seda parandada nii kohalikul kui riiklikul tasandil,“ rõhutas Viiding.

 

Vastavalt keskkonnatasude seadusele saab kohalik omavalitsus kasutada iga-aastaselt kuni 1% tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike tarvis. Rootsis seni kehtinud vabatahtlik kompensatsioonimudel on aga reformimisel – seal kaalutakse Eestiga sarnast tuulikutasude süsteemi, millest võidaksid nii omavalitsused kui elanikud.  

Vastavalt keskkonnatasude seadusele saab kohalik omavalitsus kasutada iga-aastaselt 0.7 – 1% tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike hüvanguks. Sellest kuni pool tuleb jagada tuulikutest kuni 3 kilomeetri kaugusel elavate inimeste vahel ning ülejäänud raha saab kohalik omavalitsus kasutada enda äranägemise järgi.   

Eelmisel aastal laekus Eestis tuulikutasu neljale tuulepargi piirkonnale ning täiendavalt veel kolmele, kus projektid olid ehitusjärgus. „Kui esimesed maksed olid ca 10 000 euro ringis, siis lähiaastatel, mil erinevates Eesti piirkondades on arendamisel või valmimisel veel kümned tuulepargid, on piirkondadesse jõudev toetus kindlasti kuuekohaline summa või isegi kõrgem,” selgitas taastuvenergia ettevõtte Vindr Eesti juht Marko Viiding.  

Ta lisas, et tuulikutasu lõplik suurus sõltub tuulepargi müügitulust, mis omakorda sõltub toodangust ning elektrihinnast. Näiteks, kui aastane keskmine elektrihind oleks 80 €/MWh ja tuulepargi nimivõimsus 100 megavatti, oleks aastase tasu suurus minimaalselt ligikaudu 168 000 eurot ja tavapärase tuulepargi oodatud tootlikkuse juures ligikaudu 278 000 eurot ning see jaguneks kohaliku omavalitsuse ja läheduses asuvate majapidamiste vahel,“ tõi Viiding näitena esile. 

Ta nentis, et tuulikutasu pole lihtsalt sümboolne summa, vaid oluline lisatulu allikas kohalikele elanikele ja panus regionaalsesse arengusse. 

Lisaks otsesele rahalisele kasule kaasneb tuulepargi arendusega ka piirkonna infrastruktuuri areng – ehitatakse välja või korrastatakse läheduses asuvaid sõiduteid ja kommunikatsioone, mis kaasajastavad piirkonna taristut.  

Rootsi reformib süsteemi Eestile sarnasemaks

 

Viiding tõi esile, et kuna Vindri portfellis on ka Norra, Läti ja Rootsi tuulepargid, siis on hea võrrelda, milliseid lisaväärtuseid erinevates riikides piirkondadele tuulepargid toovad.  

„Rootsis on seni kehtinud vabatahtlik kompensatsioonisüsteem ehk tuulepargi omanikud tasusid kohalikele vabatahtlikult, kuid see süsteem ei olnud stabiilne ja motiveeriv. Nüüd on aga tuulikutasu süsteem uuendamisel, et luua ühtsemad alused sõltumata tuulepargi asukohast ning motiveerida kohalikke kogukondi enda piirkonda uusi tuuleparke lubama,“ sõnas Viiding.  

Rootsi regulatsiooni muutmise tulemusel taotletakse kaheosalist süsteemi: kohalik omavalitsus saab riigilt taotleda 0,2% tuuliku kinnisvaramaksu laekumist kohalikku eelarvesse ning lisaks lisandub naabruskonna kompensatsioonitasu, mis on sarnane Eestile ehk selle kasust saavad osa nii tuulikute läheduses elavad inimesed kui ka kohalik omavalitsus.

Fikseeritud protsendiga tasu puhul on piirkondadel võimalik arvestada potentsiaalse iga-aastaselt laekuva tasuga, millest saavad osa nii kohalikud omavalitsused kui ka tuulepargi läheduses elavad inimesed. 

„Võib öelda, et Rootsi liigub sel korral Eesti mudeli suunas, kuna see on tervikuna rohkem nii läheduses asuvate elanike kui ka kogu piirkonna huvides,“ selgitas Viiding.  

Ta lisas, et kui seni on uute arenduste puhul sageli kehtinud not-in-my–backyard (NYMBi), suhtumine, siis kui nii kohalikud omavalitsused kui sealsed elanikud näevad reaalset tuluallikat ja pikaaegset kasu, mis nende elupiirkonna arengule stabiilselt kaasa aitab, võiks hakata tekkima ka yes-in-my–backyard (YIMBi) suhtumine taastuvenergia lahendustesse.

“Fakt on see, et tuuleparke ei saa lõputult juurde ehitada ning ühel hetkel on piirkonnad täitunud ning stabiilse regionaalse rahavoo saavad need, kes juba täna pikas perspektiivis lahendusi otsivad,“ nentis Viiding. 

Energiaturu arendamisest on Eestis saanud uus rahvussport, kuid paraku treenib siinne koondis aegunud praktikate järgi. Energiaturu arendamisel ei võeta arvesse Euroopas juba toimivaid süsteeme, mis aitaks tugevdada meie konkurentsivõimet, alandada jätkusuutlikult energiahinda ning tugevdada majandus- ja investeerimiskeskkonda uute ettevõtete lisandumiseks, selgitas Vindr Eesti juht Marko Viiding.

Alanud sügisene poliithooaeg on elavdanud kriitiliselt olulisi taastuvenergiaarenduste arutelusid. Iseäranis oluline on keskenduda avatud konkurentsiolukorra loomisele, mis soodustaks vabaturumajandust ning oleks pikaaegselt kasulik nii riigile, tarbijatele kui ka tööstusele – nii suurtarbijate kui elektritootjate vaates.

Kahjuks jätkame aruteludes lühiajalistele lahendustele keskendumist, mis võib oluliselt pärssida Eesti konkurentsivõimet nii energiaturul kui terviklikus majandusvaates.

Mis on meie riiklik eesmärk – langetada näiliselt energia tootmise hinda ehk vaid üht elektrihinna komponenti või jõuda Euroopas konkurentsivõimelisele tasemele tervikhinna ulatuses?

Eesti on võtnud eesmärgiks jõuda 2030. aastaks Euroopa Liidu keskmisest elektrihinnast madalamale tasemele. Isegi kui astume aeglaselt selle eesmärgi suunas, jääme naabritega võrreldes kehvemasse seisu – isegi kui ka tootmishinnad langema hakkavad, kasvavad võrgutasud ja mitmed uued ning senised riiklikud maksud.

Näib, et leiutame uut jalgratast ja treenime energeetikaturu olümpiaks vanu praktikaid kasutades, selle asemel, et rakendada vabaturumajanduse parimaid lahendusi.

Energiatootjad saavad Eestis Euroopa üht kõrgeimat hinda.

Samas erinevalt meie naaberriikidest planeeritakse nii kliimapoliitika kui energiaturu arendamisel jätkata ja laiendada tootmisvõimsuste riiklikku subsideerimist, mille maksab lõpuks kinni maksumaksja. Nii Skandinaavias kui mujal Baltikumis toimib energiaturg vabas konkurentsis ja ilma riiklike toetusteta, mis tähendab, et ehitusse lähevad vaid parimad projektid, mis aitab omakorda energia lõpphinda tarbijasõbralikumaks tuua ja toetab konkurentsivõime kasvu.

Toetuste doominoefekt peab asenduma vaba konkurentsiga

 

Tänaseks on paar aastat tagasi raketina tõusnud energia tootmise hind langustrendis, kuid mitte piisavalt. Inflatsioon mõjutab energiahinna taset ning kuna tarbimine kasvab – eriti majanduse elektrifitseerimise toel – suureneb ka nõudlus elektrienergia järele. Lähiaastatel kasvab vajadus elektrienergia järele, et toetada ühistranspordi toimimist ja uusi tööstuslahendusi, mis elavdaks Eesti majandust ning tõstaks tööhõivet. See loob lisandväärtust kogu majanduskeskkonnale.

Elektrienergia nõudluse suurenemisega on vajalik ka kasvav pakkumus – ehk uued energiatootmise võimsused ja eelkõige taastuvenergia sektoris, kuna jätkusuutlikult ja saastevabalt toodetud elektri tarbimine on globaalses tarneahelas muutumas miinimumnõudeks. Just taastuvenergia suudab ühtlasi tagada madalaima hinnataseme. Täna ületab nõudlus pakkumust, mistõttu ei lange hüppeliselt veel ka hinnatase.

Elektri eest makstav hind koosneb tootmistasust ehk Nord Pooli elektribörsil kaubeldavast tootmishinnast, jaotus- ja põhivõrgu tasudest, elektriaktsiist ning taastuvenergia tasust, millele on tõenäoliselt lisandumas veel sageduse hoidmise tasu. Ja kõigele eelnevale lisandub käibemaks, mis tõusis aasta alguses 20%-lt 22%-ni ning tõuseb lähiajal eelduslikult 24%-ni.

Täna moodustab elektri tootmise tasu alla poole kogu elektri eest makstavast hinnast, ehk riigile makstavad tasud on juba praegu rohkem kui veerand kogu elektri eest makstavast hinnast. Lisaks hoiab iga elektritarbija üleval ka võrku läbi võrgutasude.

Uute taastuvenergia lahenduste lisandumine turule võiks langetada tootmishinda, kuid ainult juhul, kui turul on tagatud aus konkurents, nii et valmis ehitatakse paremini läbi mõeldud ja väikseimate elukaarekuludega elektrijaamad – ükskõik, mis tehnoloogia see siis ka poleks.

Kui riik subsideerib üht tüüpi taastuvenergia arenduste tegevust, tekib ka teistel energiatootjatel õigustatud ootus riiklikuks toetuseks, et püsida turumoonutuses konkurentsis. Tuul puhub samal ajahetkel nii Liivi lahes kui ka Põhja-Pärnumaa vallas: kui toetada meretuuleparke, siis vajab ma maismaa tuulepark toetust; see omakorda soosib tuumaenergia arendajate ootust täiendavaks toetuseks jne.

Selline olukord tekitab ohtliku doominoefekti, kus riik maksab tootjate majandustegevust toetuste kaudu kinni, kogudes samal ajal selleks raha maksudena tarbijate energiaarvetelt. Selline lahendus ei ole ei pikaajaliselt jätkusuutlik ega konkurentsivõimeline võrreldes meie lähinaabritega Balti- ja Põhjamaades. Sisuliselt liigume tagasi eelmisesse sajandisse, kus riik tellis kindla hinnaga elektritootmist. Erinevalt taasiseseisvumisaja algusest, teenindaksid riiki nüüd mitmed ettevõtted, kuid kulud ei oleks olulised, sest tarbija maksab tootmismängu kinni.

Kui Eesti jätkab tootmisvõimsuste laiendamist uute taastuvenergia lahenduste näol, kuid suurendab samal ajal maksukoormust, tariife ja tasusid arendajate äririskide maandamiseks, ei lange elektri tervikhind samas tempos kui teistes riikides. Tulemuseks on mahajäämus naaberriikidest ja ilmselt ka Euroopa Liidu keskmisest nii hinnatasemel kui ka majanduse konkurentsivõimes.

Vindri tuulepark Rootsis on ehitatud ilma riiklike toetusteta. Täielikult avatud ja läbipaistev ning ette prognoositav turg pakub kindlustunnet nii tootjatele kui tarbijatele ning julgustab ettevõtjaid tegutsema pikaaegselt turutingimustel. Uued energiatootmised, sealhulgas tuule-, ja päikeseenergiast, lisanduvad energiaturule avatud konkurentsikeskkonnas ilma riigi toetuseta, sest investeeringute tasuvusajad on viimase kümne aasta jooksul juba oluliselt langenud. Lisaks on Põhjamaades

laialdaselt kasutuses pikaajalised elektrienergia ostulepingud, mis võimaldavad ettevõtetel osta elektrit fikseeritud hinnaga otse tootjatelt, tagades seeläbi stabiilsuse nii tootjatele kui ka tarbijatele. Need lahendused vähendavad sõltuvust lühiajalistest energiaturu kõikumistest ning aitavad kindlustada taastuvenergia projektidele stabiilse sissetuleku. Ka Eestis ja Baltimaades on see kasvav trend. Nii ei pea riik ja tavatarbijad läbi maksude energiatootmist kinni maksma.

Skandinaavias toimiv toetusvaba energiaturu arendamine peaks olema eeskujuks ka Eestile.

Energiatootmise subsideerimine on justkui doping, mis viib tulemused küll ajutiselt kõrgele tasemele, kuid millel on tugev pikaajaline negatiivne mõju valdkonna arengule, kuvandile ja konkurentsivõimele.

Kui Eesti eesmärk on saavutada Euroopa Liidu energiahinna keskmisest madalam tase, mis on võrreldav meie naabritega, peab riigikapitalism asenduma avatud turumajandusega ja ausa energiaturuülese konkurentsiga. Vaid avatud ja riikliku toetuseta toimiv turg suudab tagada kestva ja õiglaselt konkurentsivõimelise energiahinna, mis soodustab majanduse arengut ja innovatsiooni.

Järva Vallavalitsus esitab täna, 4. septembril Järva valla tuuleenergia eriplaneeringu avalikule arutelule, et liikuda edasi tuuleparkide arendamisega. Eriplaneeringust nähtub, et Järva valda on võimalik arendada tuuleparke, mis ergutaks regionaalset ettevõtluskeskkonda, kuid oleks iseäranis kasulik kohaliku energiajulgeoleku tagamiseks.

Vindr Baltic soovib koostöös Järva vallaga planeerida maismaa tuuleparke Järva valda, Imavere piirkonda, kus tuulepark jääb nii Järva kui naabervalla Türi alale, aga võimalusel ka Rava ja Raka piirkondadesse. Kokku on Vindr Järva valda planeerinud kuni 30 tuulikut koguvõimsusega 216 MW puhast elektrienergiat, mis kataks aastas enam kui 100 000 majapidamise aastase elektrivajaduse. Piirkonnas on sobilik tuuleressurss, keskkonnatingimused ja elektrivõrguga liitumise võimalused, et suurendada energiajulgeolekut ning puuduvad ka riigikaitsepiirangutega seotud kitsendused.

Vindr Balticu juht Marko Viiding selgitas, et tänases planeerimisfaasis on kõige olulisem leida koos kohaliku omavalitsusega täpsed võimalused ja lahendused tuuleparkide paiknevuse osas, mis arvestaksid nii piirkonna eripärade, kogukonna vajaduste kui tuulepargi tehniliste nõudmistega.

Ta rõhutas, et regionaalse konkurentsivõime tagamiseks on tarvilik, et planeeringute menetlus oleks koostöös konstruktiivne, kuna tuulepargi ehitus võib sõltuvalt projekti suurusest võtta aasta kuni kaks.

„Arvestades tänast energiajulgeoleku olukorda, kõikuvaid energiahindu ning ka Eesti regionaalpoliitilisi väljakutseid, on maismaa tuuleparkide arendamine nii kohalike omavalitsuste kui kogu riigi majanduse elavdamiseks olulise tähtsusega. Samuti võib just maismaa tuuleenergia kättesaadavus saada lähiaastatel määravaks uute majandust elavdavate ettevõtete Eestisse tulemisel,“ selgitas Viiding.

Ta nentis, et Järva vald on sobilik tuuleparkide arendamiseks – siinsed tuulekaartide analüüsid on näidanud, et meie arendustest võiks aastane tuuleenergia maht olla ca 216 MW. Sellise energiavõimsuse tootmine muudab piirkonna atraktiivseks ettevõtluskeskkonnaks. Kui piirkonnas on oma tuulepark, annab see eelduse suurema energiatarbimisega ettevõtete lisandumiseks ja võimaldab luua piirkonda uusi töökohti.

Viiding lisas, et tuuleparkide arendusest võidab ka Järva valla kogukond, sest tuuleparkidest saadava tulu jagamiseks on tuulepargi rajaja kohustatud edaspidi tasuma omavalitsusele ja kohalikele elanikele talumistasu, sh elanikele, kes elavad kuni kahe kilomeetri kaugusel tuulikust.

„Tasu suurus oleneb tuulepargi toodangust ja elektrihinnast. Näiteks kui 100 MW tuulepargi (14 tuulikut) puhul oleks aastane keskmine elektrihind 80€/MWh, oleks tasu suuruseks 280 000 eurot aastas ning tasu jaguneks kohaliku omavalitsuse (KOV) ja majapidamiste vahel,“ tõi Viiding näitena välja.

Vindr arendab taastuvenergeetikaprojekte Põhja- ja Baltimaades. Vindr on nii oma tuuleparkide arendaja, ehitaja kui ka operaator kogu selle elutsükli jooksul. Vindr Groupi omanik on Euroopa üks suuremaid taristuinvesteeringutele keskendunud investeerimisfonde InfraVia Capital Partners. Vindri eesmärgiks on investeerida Põhjala-Baltimaade regiooni 2030. aastaks 1,3 miljardit eurot. Eestisse plaanib Vindr investeerida 2030. aastaks 300 miljonit eurot.

Meist

Baltikumi energiaturg tegutseb ühtsel Balti sagedusel. Eesti, Läti ja Leedu valmistuvad Venemaa elektrivõrgust lahti ühendamiseks ja energiaturvalisuse tagamiseks, kuid eraldi lahendused ei ole efektiivsed. Eesti plaan jaotada võrgutasud tootjate ja tarbijate vahel tekitab ebakindlust just ajal, mil on vaja pikaajalist vaadet.

Marko Viiding, Vindr Eesti juht, selgitab, et võrgutasude süsteem peaks keskenduma Baltikumiülesele ühtsele vaatele, mis tagaks õiglase ja avatud turumajanduse kõikidele turuosalistele

“Eestis välja töötatud elektrivõrgu tasude lahendus, mis valmistub Vene võrgust lahti ühendamiseks, ei ole tootjate vaates avatud konkurentsi soosiv ega tarbijate vaates turumajandusele kohane,” ütles Viiding.

Ta rõhutas, et riik ei peaks ühe käega toetama uusi energiatootmisvõimsusi ja samas topelt maksustama elektrivõrgu toimimist.

Eesti, Läti ja Leedu tegutsevad ühises Nord Pooli võrgus, seega on oluline arvestada võrdselt nii tootjate kui ka tarbijatega kogu Baltikumis. Regulatiivsed käärid moonutavad turgu ning võivad edaspidi soosida lõunanaabrite energiatootjaid ning panna seeläbi Eesti ebavõrdsesse positsiooni.

Viiding selgitas, et praeguse plaani järgi toetab Eesti riik taastuvenergia tootjaid uute tootmisüksuste arendamisel võrgutasude oksjoni kaudu, kuid hiljem võetakse see toetus võrgutasudena tootjatelt ja lisatasudena tarbijatelt tagasi. Selgem ja investeerimiskindlust suurendav lahendus oleks, kui riik tagaks võrgu toimimise ja arendamise, tootjad vastutaksid uute ja seniste energiatootmisvõimsuste toimimise eest ja saaksid seeläbi tarbijatele mõistliku hinnaga energiat pakkuda.

„Vindr praktikast näeme, et Skandinaavia riikides on oluliselt tugevam energiatootjate konkurents. Avatud energiaturg, kus on palju osalisi soosib nii varustuskindlust kui ka mõistlikumat energiahinna taset“ tõi Viiding esile.

Ta kõrvutas, et samas Läti ja Leedu on eemaldunud taastuvenergia arenduste subsideerimisest. Eesti energiaturg on samuti valmis, et uued taastuvenergia arendused toimiksid vabaturumajanduses.

Vindr Eesti juht tõi paralleeli, et kuigi ka lõunanaabrite energiapoliitika Venemaa elektrivõrgust lahti ühendamiseks on alles loomisel, on seal arutluse all katta riigi poolt ligi kuue kuu sagedusreservide tasud, et üleminekuperioodi jooksul teha jätkusuutlikke kalkulatsioone tootjate ja tarbijate huvisid arvestades.

“Riik ei subsideeri uute taastuvenergialahenduste arendamist, kuid vastutab võrgu arenduse ja toimimise eest, jättes tootjatele vastutuse tootmisüksuste arendamise ja energia julgeolekusse panustamise eest,” ütles Viiding.

Vindr Eesti ja paljud teised Eesti energeetikaettevõtted leiavad, et Baltikumi energiaturg peaks toimima ühtsena ning vaja on Baltikumi-ülest sarnastel alustel arenduspoliitikat, mis tagaks ausa ja avatud turu, kus energiaettevõtetel on võimalus arendada uusi projekte ja pakkuda tarbijatele jätkusuutlikumaid energialahendusi.

Vindr arendab taastuvenergeetikaprojekte Põhja- ja Baltimaades. Vindr on nii oma tuuleparkide arendaja, ehitaja kui ka operaator kogu selle elutsükli jooksul. Vindr Groupi omanik on Euroopa üks suuremaid taristuinvesteeringutele keskendunud investeerimisfonde InfraVia Capital Partners. Vindri eesmärgiks on investeerida Põhjala-Baltimaade regiooni 2030. aastaks 1,3 miljardit eurot. Eestisse plaanib Vindr investeerida 2030. aastaks 300 miljonit eurot.

Meist

Eelmisel, 2023. aastal toodeti Eestis kokku 4900 gigavatt-tundi (GWh) elektrit, sellest 2600 GWh ehk 53% pärines taastuvatest allikatest. Kogu Eesti elektritarbimine oli sealjuures ligi 8200 GWh. Arvestades, et ühe kliimaeesmärgina on Eesti riik võtnud sihiks aastaks 2030 katta kogu kodumaine elektritarbimine taastuvate allikatega, on meil ees ambitsioonikas ja kiiret tegutsemist nõudev teekond.

Peame saama „kännu tagant“ minema

Eesti tuleviku elekter tuleb kindlasti eri tootmisviiside kombinatsioonist – riik ise on oma eesmärkides näinud ette, et 2030 eeldatavast 10 000 gigavatt-tunnist kogutarbimisest annab ligi üle 70% tuuleenergia, ülejäänud jaguneb päikeseenergia ja biomassi vahel. Tuuleenergiast omakorda laias laastus pool peaks kavade kohaselt toodetama maismaa- ning pool meretuuleparkides.

Selle visiooni täitumiseks vajame täna ühist pingutust kõigilt osapooltelt, alates riigist suunanäitaja ja tagantutsitajana kuni elektrivõrgu haldamise ja liitumiste eest vastutava Eleringini ning uute tuuleparkide planeeringuprotsesside sujuvuse eest seisvate kohalike omavalitsusteni. Ja loomulikult on kandev roll siin arendajatel, kes sobivatesse paikadesse tuuleparke kavandavad.

Täna on üle Eesti arenduses kümneid, kui mitte sadu potentsiaalseid maismaatuuleparke. Kahjuks oleme päris paljude arendustega nö „kännu taga“, kuna menetlust peab pea täielikult läbi viima kohalik omavalitsus, kelle põhitähelepanu on sageli muudel – igapäevastel – tegevustel, mistõttu on mitmeid KOV-e, kus need arendused liiguvad edasi üsna aeglases tempos.

Eesti riik Kliimaministeeriumi näol ei saa tulenevalt praegusest seadusandlusest planeeringuprotsessi omapoolselt sekkuda ja taastuvenergeetika arengut tagant tõugata. Riigil on küll võimalus KOV-e teadmistega toetada ja seda ka tehakse, kuid siingi on arenguruumi.

Maismaatuul annab odavaima elektri

Teine ja oluline aspekt on, et täna on maismaatuulepargid kõige odavamate elukaarekuludega elektritootmise tehnoloogia. Hiljuti Norra energiaturu regulaatori NVE poolt tehtud arvutuste kohaselt maksab ühe megavatt-tunni (MWh) elektri tootmine kogu tuulepargi eluiga arvesse võttes 2023. aasta seisuga 41 eurot. Aastal 2030 on prognoositav kulumäär pea poole madalam, 22€/MWh. See tähendab, et tuuleparkide arendamine ei vaja riigi poolset subsideerimist ning tuuleenergia on tarbijale taskukohase hinnaga.

Ei tasu siinjuures unustada, et tuul puhub aastaringselt – tegelikult toimub suisa 2/3 tootmisest oktoobrist aprillini ehk meie pimedaimal ja külmimal ajal, mil energiavajadus on kõige suurem. Maismaatuuleparkide rajamine tagab ühtlasi ka energia varustuskindluse, kuna geograafiliselt üle Eesti paigutatud tootmine annab kindluse, et sõltuvalt muutuvast tuulesuunast on rohkem tootmist kord ühes, kord teises asupaigas.

Tänaseni on vähem räägitud ka asjaolust, et need elektrijaamad on ühendatud elektrivõrku paljudes erinevates Eesti osades, mis vähendab elektritootmise katkemise ohtu. Olgu seda siis kas tormituulte või ettearvamatu idanaabri tegevuse tulemusel.

Alates möödunud sügisest teame mitmeid uudiseid halbadest üllatustest, mis meie varustuskindlust ohustavad – BalticConnectori ja sidekaabli(te) inimtekkelistest kahjustustest kuni värske EstLink2 elektrikaabli rikkeni jaanuari lõpus.

Need uudised on pannud kogu Euroopat ja meie NATO liitlasi muretsema merekaablite turvalisuse pärast ning sunnib mõtlema moodustele, kuidas tagada, et ootamatuste puhul elektriga varustatus tagada. Ning just maismaatuuleparkidel on siin täita kandev roll, et meil oleks elektrit – kodus, töökohas, koolis-lasteaias, raamatukogus jm.

Kohalike kaasatus

Võtmefaktoriks, kuidas seatud eesmärke saavutada on ühelt poolt loomulikult selleks sobilik regulatiivne keskkond võimalikult vähese bürokraatia ning piisava administratiivse võimekusega omavalitsused. Kuid sellest veelgi olulisem on kohalike kaasatus – nii kogukondade kui ettevõtjate tasandil.

Rõõm on tõdeda, et Eestis on positiivseid näiteid sellest, kus nii kohalik omavalitsus kui kohapeal tegutsevad ettevõtjad on tuuleenergeetika arendamist omaltpoolt aktiivselt toetamas. See on kindlasti abiks kohalike inimeste kaasamisel, kelle harjumuspärasesse elukeskkonda tuuleparke kavandatakse.

Arvestades asjaolu, et kavandatavad tuulepargid on laiali erinevates omavalitsustes üle Eesti, siis teen ettepaneku, et ka Eestis võiks sõlmida valdkonnaülese nn „heade praktikate kokkulepe“, mis oleks suuniseks nii arendajatele, omavalitsustele kui ka inimestele, kelle kodukohta tuulikuid kavandatakse. Sarnane hea tava juhis on avaldatud näiteks Suurbritannias – just eesmärgiga tõugata tagant heitmevaba tuuleenergeetika arengut.

Vindr Baltic on võtnud sihiks investeerida Eestis tuuleparkide arendusse aastaks 2030 kuni 300 miljonit eurot. Suudame selle visiooni suunas liikuda ja seeläbi Eesti elektritootmise varustuskindlusesse panustada vaid heas koostöös kohalike kogukondade, omavalitsuste ja riigiga.

This site is registered on wpml.org as a development site. Switch to a production site key to remove this banner.