Esiteks, Eesti riigi ja omavalitsuste juhtimine ei käi kohati ühte jalga. Puudub arusaam ühisest eesmärgist ning mängitakse justkui reegliteta ping-pongi. Ometigi on riigi ja omavalitsuste koostööl võtmeroll majandusarengu ja energiajulgeoleku tagamisel.
Elektritootjal on ootus, et Eestis oleksid tuuleparkide arendamiseks kehtestatud selgemad riiklikud regulatsioonid, protsessi- ja piirnormid, mis võimaldaks kõikidel osapooltel nii planeerimis- kui tootmisfaasi sujuvamaks ja läbipaistvamaks muuta. Praegu on omavalitsuste menetlusprotsessides ja nõuetes suured käärid. Näiteks on ühes vallas tuuliku minimaalne kaugus elamust 750 meetrit, samas kui naabervallas 1500 meetrit. Seda ebakõla kasutavad agarasti ära teatud huvigrupid, kes sageli isegi pole konkreetse omavalitsusega seotud.
Teiseks, seni meie idapiiri lähedale koondunud energiavõimsuste hoidmine ei ole ei energiajulgeoleku ega regionaalpoliitika vaates pikaajaline lahendus. Eesti energiajulgeolek ja majandusedu vajab just regionaalset ja hajutatud energiaturu arengut. See soosib uute ettevõtete ja tööstuse arengut, töökohti ning hinnatasemete alanemist. Kui kohalikud omavalitsused takistavad ja keelduvad tuuleparkidest ja teistest infrastruktuuri arendustest, siis liigub raha ja areng mujale. Näiteks arendajana on Vindr otsutanud investeerida Baltimaadesse 2030.aastaks 1.3 miljardit eurot. Kui palju sellest oleks võimalik investeerida just Eestisse?
Kolmandaks, riik peaks taastuvenergia arendamisel lähtuma turupõhisusest. Erinevalt meie naaberriikidest planeeritakse Eestis nii kliimapoliitika kui energiaturu arendamisel jätkata ja laiendada tootmisvõimsuste riiklikku subsideerimist. Selle maksab kinni nii era- kui tööstustarbija, kuigi paljud maismaa tuulepargid saaks valmis ehitada ilma igasuguse toetuseta. Nii valmiksid vaid parimad projektid, mis on põhjalikult läbi mõeldud. NordPooli elektriturg toimib vabas konkurentsis ja ilma riiklike toetusteta, mis toob tarbijasõbraliku lõpphinna.
Peame õppima naaberriikidelt, kelle taastuvenergia planeerimis- ja arendusprotsessid on läbipaistvad, kuid oluliselt kiiremad, hoides fookuses nii majanduslikku potentsiaali kui ka energiajulgeolekut.
Marko Viiding
Neljandaks, BANANA-hoiak tähendab, et jääme sõltuma kallist energiast ja ebastabiilsest varustusest. Kui me ei suuda tagada toimivat energiasüsteemi ja eksportida odavat taastuvenergiat, siis sõltume jätkuvalt teiste riikide otsustest ja oleme haavatavamad kui kunagi varem. Tänaseks on nii Läti kui Leedu suutnud lihtsustada tuuleenergia arendamist, kuid Eestis võib see venida aastatepikkuseks vaidluseks. Iga tuuleparki investeeritud euro kasvatab nii riiklikku kui kohalikku majandust ja toetab sotsiaalset arengut.
Kui perspektiivikad tööstusettevõtted – olgu nendeks IT-sektori jaoks tarvilikud andmekeskused, energia-salvestuse või vesiniktehnoloogia ettevõtted – ei saa Eestist konkurentsivõimelist taastuvenergiat, liiguvad nad meie naaberriikidesse ja nii on juba ka juhtunud. Täna ehitatakse nii Soomes kui Rootsis rohelise energia baasil toimivaid terase- ja keemiatööstuseid, mis toovad riikidesse maksutulu, loovad töökohti jms. Kui sellele vastu võitleme, kaotab Eesti riik oma konkurentsivõime.
Kuidas siis stagneerumist vältida?
Vajame faktipõhist dialoogi, kus otsuseid tehakse ratsionaalsetel mitte emotsionaalsetel alustel. Riik, kohalikud omavalitsused ja elektritootjad peavad leidma tuuleparkide arendamisel tasakaalu, mis soodustaks majanduskasvu ja Eesti konkurentsivõimet. Peame õppima naaberriikidelt, kelle taastuvenergia planeerimis- ja arendusprotsessid on läbipaistvad, kuid oluliselt kiiremad, hoides fookuses nii majanduslikku potentsiaali kui ka energiajulgeolekut. BANANA-mentaliteedis tegutsemist jätkates jõuab Eesti banaanivabariigi staatusesse Euroopas: muutume nõrga majandusega poliitiliselt ebakindlaks riigiks.
